Kui Riho kohtus oma sõpradega, siis ta kaisutas nendega. Samuti kaisutas ta laiali minnes. Ja ta ei häbenenud sõpradele ütelda, et neid armastab. Oma armastust tunnistas Riho mõnikord ka täiesti kainena, ent kui ta oli napsune, siis ta vahel lausa pidi seda tegema.
Vaiko Eplik: Legendaarsed on Riho hilisõhtused kõned, kui ta tongis peaga hakkas helistama, kõigile armastust avaldama, need olid väga toredad kõned.
Ain Agan: Enne haigestumist oli periood, mis eelkõige oli seotud kerge napsutamisega, kui ta valimata kellaajast helistas ja ütles: „Ma armastan sind väga!“ – väga siiralt! See periood kestis mõned aastad.
Joel Sang: Me olime lähedased sõbrad, ja kui ta natuke joonud oli, siis ta kippus ikka kinnitama, et „ma armastan sind“. Ma ei tea, kui palju ta teistele on seda öelnud.
Tõnu Pullerits: Vahel oli ta ülemeelik, ja siis ta ikka ütles: „Ma armastan sind!“ Ja mitte ainult üks kord.
Britta Koržets: Kord seisin tollase Wiiralti kohviku vetsupeegli ees, sisse astus Riho, vaatas mind läbi peegli ja sõnas: „Issand, kuidas ma teid kõiki armastan!“
Jaanus Nõgisto: Riho helistas teinekord täiesti x-ajal. Ma öösel telefonikõnesid üldiselt vastu ei võta, aga kui Riho helistas, siis võtsin alati. Aga mõnikord ta helistaski ainult selleks, et öelda „ma armastan sind“.
Kaido Kama: Mina nägin Rihot viimati ülemöödunud aasta suvel Hiiumaal, meie olime oma Võru kambaga Hiiu Folgil ja viimasel päeval oli Jaak Johansoni mälestamine Kärdlas ja seal Tuksam ja Riho laulsid. Saime kokku, rääkisime juttu. Meil oli niimoodi, et embkumb, kes oli napsine, see teisele helistas ja olid pikad telefonijutud. Armastust avaldas ta ka, loomulikult.
Mii: Ta iga päev ütles mulle seda, iga päev. Ja siis Ave Alavainu helistas Rihole ühel hommikul. Ta ütles: „Riho, ma armastan sind, ilusat päeva!“ ja pani toru ära.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne raamatust “Riho Sibul. Kuulaps”.
