Lugemisnurk | Lahendamata lein püsib meie sees ebamugavustunde ja pingena

Leina lõpuleviimine võtab aega. Mida suurem kaotus, seda rohkem aega reeglina kulub. Väiksema kaotuse puhul võime suurema osa leinamisest mõne tunni, päeva või nädalaga lõpule viia. Keskmise kaotuse puhul võib selleks tööks kuluda mitu kuud kuni aasta või isegi kauem. Ja suure kaotuse puhul kulub tervisliku leinamise lõpuleviimiseks reeglina kaks kuni neli aastat või isegi kauem.

Lahendamata leina ohud

Lahendamata lein mädaneb nagu sügav haav, mis on armkoega kaetud, nagu üks haavatavuse paun, mis on alati valmis lõhkema (Simos 1979). Kui kogeme kaotust või traumat, kihutab see meis üles energiat, mis tuleb vabastada. Kui me seda energiat ei vabasta, areneb stressist krooniline meeleheide.

Kritsberg (1986) nimetab seda krooniliseks šokiks. Ilma vabanemiseta püsib see krooniline meeleheide meie sees ebamugavustunde ja pingena, mida meil võib olla alguses keeruline ära tunda. Võime seda tunda ja kogeda mitmel kujul, näiteks kroonilise ärevuse, pinge, hirmu või närvilisuse, viha või põlguse, kurbuse, tühjuse, rahuldamatuse, segaduse, süü, häbi või, nagu paljudele probleemses peres kasvanud inimestele iseloomulik on, tuimuse või „tunnete puudumisena“.

Need tunded võivad olla lühiajalised. Võivad tekkida ka unehäired, valud ja teised somaatilised kaebused ning võib avalduda mõni täiemõõduline vaimne, emotsionaalne või füüsiline haigus, sealhulgas posttraumaatiline stressihäire. Kokkuvõttes maksame kõrget hinda, kui me ei leina täielikult ja tervislikult.

Kui kogesime lapsepõlves kaotusi, mida meil polnud võimalik leinata, võime mitu ülalmainitud tunnust endaga täiskasvanuellu kaasa võtta. Meil võib tekkida ka kalduvus ennasthävitavalt või muidu destruktiivselt käituda. Sellised hävituslikud käitumisviisid võivad meid ennast ja ka teisi õnnetuks teha, meile pahandusi kaela tuua ja põhjustada lakkamatut kriiside jada. Kui hävitavat käitumist korratakse, võib seda nimetada kordamissunniks. Meil oleks nagu alateadlik vajadus või sundus ühte või rohkemat käitumisviisi korrata, olgugi et nendest pole meile tavaliselt kasu.

Probleemses peres kasvanud lapsed kogevad arvukalt kaotusi, mida nad pole sageli võimelised täielikult leinama. Paljud negatiivsed sõnumid, mida nad leinates saavad, seavad neile ette suure takistuse: mitte tunda ja sellest mitte rääkida. Kui lapsena ja teismelisena õpitud reeglid ja mustrid täiskasvanuikka üle kanduvad, on neid keeruline muuta. Ometi võime oma Sisemise Lapse tervendamisel, oma Tõelise Mina otsimisel ja toitmisel ning Tõeline Mina olles selliseid ebatõhusaid käitumisviise ja tunnuseid muuta. Selle tulemusel murrame end vabaks korduva ja tarbetu segadustunde ja kannatamise kütkest.

Esmalt peame oma kaotused või traumad kindlaks tegema ja neile nime andma. Siis saame hakata neid uuesti kogema, leina läbi elama ja lõpule viima, selle asemel et sellest kõrvale hiilida või seda vältida, nagu me seni teinud oleme.

Leinaprotsessi algus

Leinamise alustamiseks on mitu võimalust. Mõni nendest hõlmab:

1) kaotuste äratundmist (st neile sobiva nime andmist),

2) vajaduste äratundmist,

3) tunnete äratundmist ja jagamist,

4) tuumikprobleemidega tegelemist,

5) paranemisprogrammis osalemist

Kaotuste ja traumade äratundmine

Valu, kaotuse või trauma äratundmine võib olla keeruline, eriti sellise, mida oleme endasse peitnud, teadlikult või alateadlikult alla surunud. Veel keerulisem võib olla ära tunda midagi, mis leidis aset kaua aega tagasi. Ehkki valust ja muredest rääkimine võib meid aidata, ei pruugi lihtsalt rääkimisest või vestlusteraapiast piisata selleks, et meie leinamata jäänud kaotustega seotud tundeid või leina aktiveerida.

Seetõttu võivad kogemusliku teraapia võtted leina läbielamise aktiveerimiseks ja hõlbustamiseks väga kasulikud olla. Kogemusliku teraapia võtted, näiteks probleemide jagamine grupis või pereskulptuuri loomine* , soodustavad keskendumist ja sundimatust, mis võimaldavad meil omakorda ligi pääseda alateadlikele protsessidele, mis on tavaliselt meie teadvuse eest peidus. Vaid umbes 12% meie elust ja teadmistest on teadvustatud, vastukaaluks 88%-le, mis on teadvustamata. Need kogemuslikud tehnikad ei aita meil mitte ainult leina ära tunda, vaid seda ka päriselt läbi elada.

Järgnevalt on toodud näited mõnest kogemuslikust tehnikast, mida võib kasutada oma Sisemise Lapse tervendamiseks leinamata jäänud kannatuste, kaotuste ja traumade leinamise abil:

1) riskimine ning eelkõige tunnete jagamine turvaliste ja toetavate inimestega,

2) jutustamine (oma loo rääkimine, sealjuures riskimine ja teistega jagamine),

3) ülekandmise läbitöötamine (mida me teistele projitseerime või üle kanname ja vastupidi),

4) psühhodraama* , rekonstrueerimine**, gestaltteraapia, pereskulptuuri loomine,

5) hüpnoos ja sarnased tehnikad,

6) eneseabikohtumistel osalemine,

7) „Kaheteistkümne sammu“ programmis osalemine (Al-Anon, ACA, AA, NA***, OA****, jne),

8) grupiteraapia (harilikult turvaline ja toetav koht paljude kogemuslike tehnikate harjutamiseks),

9) paariteraapia või pereteraapia,

10) juhendatud visualiseerimine,

11) hingamisharjutused,

12) enesesisendused,

13) unenägude analüüs,

14) kunsti-, liikumis- ja mänguteraapia,

15) elava kujutlusvõime ja sisetunde kasutamine,

16) meditatsioon ja palvetamine,

17) kehateraapia,

18) päeviku pidamine.

Neid kogemuslikke tehnikaid tuleks kasutada täismahus paranemisprogrammi raames, ideaalis mõne terapeudi või nõustaja juhtimisel, kes tunneb Sisemise Lapse tervendamise põhimõtteid.

Kaotus võib olla ootamatu, järkjärguline või pikaajaline. See võib olla osaline, täielik, ebaselge või lõputu. See võib olla ühekordne või mitmekordne ja kumulatiivne. See on alati isiklik, kuid võib olla ka sümboolne. Kaotus on üldlevinud kogemus, kuid kuna seda esineb tihti, kipume sellele sageli ja kergesti läbi sõrmede vaatama. Ometi ohustab see meie enesehinnangut. Tegelikult kogeme kaotust iga kord, kui meie enesehinnang saab löögi (Simos 1979).

Olgugi et kaotus on eraldiseisev ja diskreetne, kutsub sellest tingitud leinatunne esile varasemaid leinamata jäänud kaotusi, mis on meie alateadvuses peidus olnud. Leinamata jäänud kaotus jääb igaveseks meie alateadvusse, millel pole ajataju. Seega, nii nagu praegused kaotused kutsuvad ka varasemad kaotused või mälestused varasematest kaotustest või isegi sündmused, mis kaotusi üksnes meenutavad, esile hirmu tulevaste kaotuste ees (Simos 1979).

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Charles L. Whitfieldi raamatust “Sisemise lapse tervendamine”.