Katkend Triin Katariina Tammerti raamatust “Kaneelimaja ja paradiisiaed”
Ma tean ju küll, et elu mõte on rõõmu tunda, armastada, kogeda, areneda. Seda saab teha igas ametis ja võib-olla et kõige paremini lihtsalt olles. Mulle meenus Eckhart Tolle hiljuti kuuldud loeng manifesteerimisest, kus ta hoiatas, et inimesed ei teeks seda viga, et arvavad, et „kui ma saan selle maja ookeani ääres, siis ma istun terrassil, vaatan merd ja olen õnnelik“. Kas sa oled praegu õnnelik? Kui jah, oled ka seal. Kui ei, siis pole ka unistuse täitudes. Sa tunned end seal täpselt samamoodi nagu praegu siin. Sest siin ja praegu on kõik, mis on. Kõik on üks.
See ajas natuke naerma ka, sest eks ma omal ajal seal pealinnas võisin mõelda küll, et vot, kui ma kunagi selle maamaja saan, siis ma tunnen tohutut sisemist rahu kaminatuld vaadates. Noh, lõket on ikka tore vaadata, aga kas ma tunnen tohutut sisemist rahu? Pakun, et üsna täpselt sama palju kui tol ajal oma kesklinnakodus sellest unistades.
Oli seal joovastus- ja kurbushetki, elevust ja igavust. On ka siin. Elu.
Terrassil istuda ja oma aeda vaadata on tore, aga mu loomuses on ilmselgelt ka pidurdamatu loomingulisus. Muudkui tuleb mõtteid, et siia võiks veel ühed pojengid istutada, sinna maitsetaimed, äkki ikkagi tomateid-kurke natuke ka…
Tallinnasse minnes oli ikka ja jälle Võrust peaaegu et raske lahkuda – kuidas ma siis nüüd lähen ja jätan selle kõik siin. Õunapuu õitsemist õnneks juba nägin, sireli esimesi õisi ka.
Tere hommikust
Mu Kaneelimaja aiamaja-korteri hommikute heliribale on lisaks vaikusele ja linnulaulule sattunud kaks laulu. Esiteks Maarja „Lennelda priiks“: „Viibib hommikune post / kohvgi voodis ümber läeb…“ (Seda pole õnneks küll kordagi juhtunud!) Tegelikult eelistaksin Ultima Thule ja Riho Sibula karuse vokaaliga versiooni, aga mis teha, Spotifys on ainult Maarja, kes oma naiseliku mahedusega sobib ehk pareminigi Võru õrnadesse naiselikesse kevadhommikutesse.
Teine on HVNS & Gerttu Kaunismaa „Tere hommikust“: „Tasa / terve linn magab / oled väsinud ja lamad / autod tööle kiirustavad / aga sulle tere hommikust…“
Seda lugu poleks ma ise ilmselt eales avastanud, seega igavene tänu kallile kursaõele, kes seda ühel hallil 2015. aasta novembrihommikul mulle Tallinnas oma autos lasi. Olime mõlemad korporatiivmaailma ja töölkäimise selja taha jätnud, natuke rahaliselt ebakindlad ja kaotsis ehk omadega ka… aga selles loos on minu jaoks sealt alates peidus kogu vaba elu essents. Vabadus. Võimalus mitte joosta enamikule peale sunnitud oravarattas. Muide, ka too kursaõde kolis mõni aasta pärast mind Lõuna-Eestisse. See väikelinnade värk paistab nakkav olevat, nagu mu sugulane kunagi tabavalt märkis.
Kohe näha, et sugulased
Istusin sõpradega pubi terrassil, kui sain telefonikõne, et torumees, kes pidi tulema tilkuvat boilerit vaatama, on kohe minu juures. Tellisin Võrus esimest korda Bolti takso ja vaatasin veel, et ohoo, taksojuhil torumehega sama perekonnanimi. Torumees juba ootas maja ees. Tänasin ja astusin taksost välja… ja siis astus ka taksojuht välja ning asus südamlikku vestlusse torumehega. Selgus, et tegu on onupoegadega, selline tore perekondlik kohtumine minu maja ees.
Boileri all olev toru tilkus õhtul pärast torumehe lahkumist paraku hullemini kui varem, nii et järgmisel õhtul oli kordusvisiit, must plastjubin asendati kuldse võruga, ja saigi korda.
Rikkaks ja õnnelikuks, siin ja praegu (blogipostitus)
22.11.2022
Lugesin NY Timesist huvitavat artiklit, kus arutleti uuringute üle, mis vaatlesid, mis teeb rikkaks ja mis õnnelikuks. Rikkaks tegi kohaliku äri omamine, nt automüügisalong või karastusjookide hulgifirma. Õnnelikuks tegevustest kõige rohkem seks, trenn ja aiandus (mille kohta autor nentis lõpulõigus, et need on palju lihtsamad kui pidada automüügisalongi või karastusjookide hulgifirmat, vaimukas!). Sellest aspektist tundus siis muidugi jälle taeva õnnistus, et ma selle aialapi sain ja sellega jahmerdamisest nii suurde vaimustusse olen sattunud.
Üks õhtu olin veidi hajevil, surfasin netis ja trükkisin miski hetkeemotsiooni ajel ühes pildipangas otsingusõnaks „happiness“. Tulemused osutusid väga lõbusateks: kauneid loodusvaateid nautivate ja sõpradega koos naervate inimeste pildid olid üsna ootuspärane tulemus, samuti taeva poole lendavad šampanjakorgid, aga esilehel oli ka mitu fotot Wasa näkileibu nautivatest inimestest! Miski turundusdiil pildipanga ja näkileivatootja vahel või mul on midagi kahe silma vahele jäänud? Ma mäletan, et ananassis ja kalkunilihas pidi sisalduma õnnetunnet soodustavaid aineid, aga näkileivad?! Aga muidu jaa, eks meid teevadki õnnelikuks head suhted ja puhas loodus, maitsev toit ja noh, vahel hõrgud mullijoogid ka.
Pühendumine sellele, mida armastad, kindlasti ka. Toob õnne ja küllusetunnet. Ja sellega on huvitav lugu – ma tean seda juba nii ammu, et minu puhul on selleks kirjutamine, aga suudan ikka ja jälle libastuda, mõni uus või vana kõrvalrada ahvatleb jälle ära. Eks ma olen kõigist neist kõrvalradadest võitnud ka, kahe aastaga ära tehtud kirjanduse doktorantuuri õppeained avardasid silmaringi ja kohtasin inspireerivaid inimesi. Sel kevadel sukeldusin poolmärkamatult oma vana maja renoveerimisse ega saanud aru, miks kogu selle ehitamisega stressitase äkki üles läks, see oli ju justkui ka looming, mitte töö – kuni taipasin, et ei, mu kutsumus on ikkagi mõnus kirjanikuelu, mitte kinnisvaraarendus. Nii doktorantuur kui ka kinnisvaraarendus tegid mind kergemini ärrituvaks ja vähem kenaks inimeseks. Selles mõttes nagu valed valikud, ehkki valesid valikuid pole olemas.
Aga probleemi teadvustamine on teatavasti esimene ja sageli suurim samm selle ületamisel, nii et ühel esmaspäevahommikul oli rõõm nentida, et ma olen taas suutnud endale luua elu, kus suurim nädala alguse „kohustus“ on raamatukogust mulle reserveeritud raamatud ära tuua ja siis minna kohvikusse café lattele.
Aga selles kinnisvaraarendusest tulnud stressis oli mu jaoks üks oluline sõnum ka. Sest seda analüüsides taipasin, et see tõmbas mu fookuse tulevikku, muutes samas oleviku kõvasti stressirohkemaks. Samas ma usun jätkuvalt, et õnnelik olevik viib õnnelikku tulevikku. Kas sa oled täna, siin ja praegu õnnelik, kas sul on kõike külluses? Kui jaa, oled õigel teel.
Jah, plaane teha, tulevikuks valmistuda, varusid koguda ja investeerida on ka tore, aga see ei tohiks saada olulisemaks kui küsimus, kas sa elad täna, siin ja praegu oma parimat elu ja annad rõõmuga endast parima. Sest homsed pole kunagi garanteeritud (millele pani mõtlema paraku nii pandeemia kui ka sõda), aga täna… on siin ja praegu.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Katariina Tammerti raamatust “Kaneelimaja ja paradiisiaed”.
