“Vaikides oma valust, tapavad nad su ära ja ütlevad veel, et sa nautisid seda.“ – Zora Neale Hurston
Enne tervenemise teekonnale asumist saboteerisin oma ebakindla kiindumisstiili tõttu mitmeid suhteid. Mu emal olid vaimsed probleemid, mistõttu polnud ta võimeline tundma ei empaatiat ega kaastunnet, mis juhtumisi on kaks kõige olulisemat komponenti ema ja lapse omavahelises lähedases suhtes. Ma pidin arvestama ema emotsioonidega ja enda omi maha suruma. Minu põhilised materiaalsed vajadused olid kaetud, kuid minu emotsionaalseid vajadusi ignoreeriti ja tauniti. Selle tulemusena olin nagu metsik kass, kes ihuüksi hakkama peab saama ja keda kõik taga ajavad.
Kui ma vanemaks saades aastatepikkuse emotsionaalse väärkohtlemise ja hooletusse jätmise tulemusena halvasti käituma hakkasin, tembeldati mind probleemseks lapseks. Selle asemel et tunnistada tõde ja näha, et minu suitsetamine, joomine ja emotsionaalsed plahvatused olid ebapiisava hoole ja armastuse otsene tagajärg, sai minust mugav piksevarras ja pere tegelikest, hulgalistest ja põlvkondlikest probleemidest tähelepanu kõrvalejuhtimise vahend. Tänu peresüsteemi düsfunktsionaalse dünaamika õpingutele olen hakanud mõistma, et minu roll perekonna patuoinana on arhetüüpne. Pereliikmed hakkasid oma vigades mind süüdistama ja selle asemel et möönda muutumise vajalikkust, näidati näpuga minu peale.
Piiblis on patuoinas elav ohver. Looma tapmise asemel lastakse ta koos kogu rahva pattudega vabasse loodusesse. Patuoinas heidetakse enda hulgast välja ja ta peab ise hakkama saama. Tema ainus eesmärk on kanda pattude koormat, mis ei ole tema enda oma. Tänapäeval näeme patuoinaid pigem düsfunktsionaalsetes peresüsteemides. Perekond valib välja ühe inimese ja süüdistab teda kõigis oma probleemides. Iseendale otsa vaatamise asemel näitab perekond kollektiivse näpuga patuoina suunas. See võimaldab neil oma düsfunktsionaalseid mustreid muutmata edasi minna. Nad teevad näo, et neil on õigus ja patuoinas on kõiges süüdi.
Patuoinas on see, kes räägib perekonna ilmselgete probleemide kohta tõtt. Patuoina toetamise asemel hakatakse temaga hoopis manipuleerima. See tähendab, et tegeliku probleemi asemel tõusevad tähelepanu keskmesse tema loomulik inimlik reaktsioon pere valukohtadele või talle osaks saanud halvale kohtlemisele. Näiteks ühel tänupühal olin tuult ja tormi trotsides pikki tunde koju sõitnud ainult selleks, et leida eest pere, kes oli ilma minuta õhtusöögi ära söönud. Kui ma küsisin, miks nad mind ära ei oodanud, eriti veel teades, et ma kojujõudmiseks nii palju vaeva nägin, pani õde käed rinnale risti ja teatas põlastavalt: „Miks sa alati tuled ja kõiki teisi end halvasti tundma paned?“ Mispeale pöördusid nad oma vestluse juurde tagasi, nagu poleks ma kunagi suud lahti teinudki. Selline gaasikeeramine pani mul suu kinni ja tegi minust pahalase, kuigi mina olin see, kellele oli liiga tehtud. Kahjuks see taktika toimis ja ma uskusin valet, et enda tunnete väljendamine teeb minust igaveseks kohutava inimese.
Perekond veenab patuoinast, et tal on midagi viga, et ta eksib, liialdab ja valetab. Ta pannakse kahtlema iseendas ja isegi reaalsuses. Tegemist võib olla perekonna vaimselt kõige tervema liikmega, aga talle tehakse kambakas ja seeläbi veendakse vastupidises nii ennast kui patuoinast. Sageli on tegemist pere kõige loovama, tundlikuma ja ausama liikmega, kes on teistest enam valmis perekonna fassaadi taga peituvat tõde nägema ja sellest ausalt rääkima. Ta ei pruugi mõista, miks ülejäänud pere ei taha tunnistada ilmselget, hoiab saladusi ja varjab tõde. Patuoina seisukoht on, et tõde teeb vabaks, kuid ta on osa peresüsteemist, mis eelistab jääda kammitsaisse.
Hirm muutuste ja paljastuste ees motiveerib perekonda patuoinast ohverdama. Selle asemel et tunnistada tõde ja riskida kogu peresüsteemi lagunemisega, hakkavad nad tõerääkijat demoniseerima. Nad võivad isegi pereringist väljaspool olevaid inimesi mõjutada ja õõnestada nende usku tõerääkijasse, et end veelgi tugevamana tunda.
Kui miski sellest jutust kõlab tuttavana ja sa arvad, et sinust on saanud perekonna patuoinas, siis siin on üheksa märki, et meil on sinuga midagi ühist. Oma kogemuse tagasipeegeldus võib olla raske, kuid ma luban, et ei jäta sind abita.
1. Sind karistatakse tõe rääkimise eest. Tundub, et iga kord, kui sa tõtt räägid, hakkab pere sulle vastu vaidlema. Nad hülgavad su või karistavad sind selle eest, kui sa kehtiva olukorraga kaasa ei mängi. Nad ei suuda ilmselgeid tõdesid tunnistada, selle asemel näitavad näpuga sinu peale ja ütlevad, et ainult sina oled see, kellel on probleem. Nad võivad sinu vaigistamiseks sind ignoreerida või alandada, sest nad ei või riskida võimalusega, et sinu poolt öeldu on tõsi.
2. Sa oled vilepuhuja. Võib-olla ähvardasid sa paljastada mõne peresaladuse, kuid kuidagi on tembeldatud just sind kurjategijaks, sest sinu soov tõde päevavalgele tuua ohustab hämarat peredünaamikat. See süsteem on nagu kaardimaja ja nad kardavad, et see kukub kokku, kui nad sind usuvad. Kõige raskem patuoinaks olemise juures on see, et perekonnad võivad olla erakordselt head oma toimehäire varjamises. Selle tulemuseks on isolatsiooni süvenemine, kui ohvrit ei usuta.
3. Perekond süüdistab sind enda probleemides. Nad keelduvad analüüsimast oma halba käitumist, millele sina tähelepanu tõmbad. Selle asemel osutavad nad sinu inimlikule reaktsioonile kõnealusele käitumisele ja teevad näo, nagu peituks probleem hoopis selles. Sind provotseeritakse julmalt, et sa reageeriksid, misjärel sind karistatakse selle sama reaktsiooni eest. Täiesti adekvaatset reaktsioonist saab järjekordne tõestus sellele, et patuoinas on „hull“ või probleemide tekitaja. Lisaks sellele leitakse viis, kuidas kõiges sind süüdistada, kui keegi perest midagi valesti teeb.
4. Sina pead vastama hoopis teistsugustele nõudmistele. Teistele on lubatud igasugune kohutav käitumine, kuid kui sina kasvõi natukene eksid, saad tunda perekonna viha kogu väge. Teiste suust kõlades on sinu mõtted ja arvamused teretulnud, aga kui sina samu asju ütled, saad halvustamise osaliseks. Psühholoogias nimetatakse seda musta lamba efektiks. Aktsepteeritud „normist“ kõrvalekalduvaid perekonnaliikmeid kritiseeritakse karmimalt kui teisi.
5. Sa tunned end kõrvalejäetuna. Sind võidakse perekondlikest üritustest või vestlustest kõrvale jätta. Kuna sina räägid tõtt, eelistavad nad sind mitte näha. Sinu arvamus on viimane, mida keegi kuulda tahab, sest see sunniks neid iseendale otsa vaatama ja oma muutmist vajavat käitumist tunnistama. Sind võidakse kritiseerida üritusest kõrvalehoidmise pärast, ometi pole sind sellele üritusele kutsutudki. Sina tunned end süüdi, kuigi sina oled see, keda tõrjutakse.
6. Sind mustatakse. Pereliikmed klatšivad sind sinu selja taga ja püüavad sinu väheseid toetajaid sinu vastu pöörata. Nad räägivad sinust halvasti ka pereringi mittekuuluvatele inimestele. Oma probleemidega tegelemise asemel mustavad nad sind avalikult. See on vajalik selleks, et keegi sind ei toetaks ja nad saaksid oma kollektiivse luuluga jätkata.
7. Perekond õhutab sinus häbi- ja süütunnet. Aastatepikkuse ebaõiglase kohtlemise tulemusena on sinus välja kujunenud tunne, et sa oled kuidagi halb või vale. Sul on raske enda eest seista ja nii paljusid süüdistusi vastu võtta. See võib tekitada liigset vastutust, sest sa üritad tõestada oma „headust“. Sa ei pruugi suuta end kaitsta, sest sa püüad „sellest kõigest üle olla“ või tunned vastutust suhete parandamise eest, mis sind kahjustavad või mille parandamine ei ole sinu ülesanne.
8. Sind tunnustatakse vähe või üldse mitte. Sinu pere pisendab sinu saavutusi. Võib-olla pole sind kunagi kiidetud või elus saavutatu eest tunnustatud. Kuna sind pole heakskiiduga kunagi motiveeritud, võib olla nii, et sa kipud asju pooleli jätma ega ole kunagi saavutanud midagi, mis ligilähedaseltki oleks sinu potentsiaali vääriline. Või siis pingutad sa üle, et end pidevalt tõestada. Kuna sa ei ole iialgi kogenud rahulolu hästi tehtud tööst, ei oska sa õigel hetkel lõpetada ja see tekitab kurnatust ja võimetust lõõgastuda.
9. Sinu suhted õdede-vendadega on keerulised. Sul on keeruline oma õdede-vendadega võrdsel tasandil suhelda. Nad suhtuvad sinusse samasuguse halvakspanuga kui ülejäänud perekond, põlistades väärat narratiivi sinust kui tülitekitajast või isegi vaimsete probleemidega inimesest. Nad kohtlevad sind lugupidamatult ja näivad sind igal sammul diskrediteerivat. Nad ei paku sulle toetust, mida sa võid mujal kohata. Nagu mainitud, ei tähista nad sinu saavutusi, vaid otsivad viise, kuidas neid pisendada.
Mingit maagilist arvu, mis tõestaks perekonna patuoinaks olemist, pole küll olemas, ent kui sa vastasid jaatavalt viiele või enamale aspektile, on see kõnekas märk. Oluline on teada, et see ei ole sinu süü ja et sul polnud mingit kontrolli sellesse positsiooni sattumise üle. Sind on sellesse rolli noorest peale surutud. Patuoinaks olemine mõjutab sind veel tükk aega pärast seda, kui oled lapsepõlvekodust välja kolinud. See pärsib sind kõigis eluvaldkondades, kuna sa süüdistad ennast, mõistmata probleemi algpõhjust.
