Eks me kõik ole mõelnud selle üle, mis saab meist peale surma. Surmast ju tavaliselt ei räägita, surm oleks justkui mingi tabu teema. Inimene ju tahab alati kõike kontrollida, kõike teada, kuid surm oleks nagu mingi salapärane müstiline tegelane ja enamjaolt selline, keda või mida me ei oota. Isegi siis kui keegi on pikalt haige ja me teame, et ta sureb, isegi siis on surm ootamatu ja iga lahkumine väga valus.
Vähem kui aasta tagasi lahkus siit ilmast minu elu armastus. Läks hommikul tööle ja kukkus jalapealt kokku ning oligi kõik. Mitte keegi ei oleks seda osanud aimata, et füüsiliselt väga tugev ja tohutu elujõu ning energiaga 40ndates eluaastates meesterahvas sedasi läheb.
Šokk oli tohutu. Mitte ainult minu jaoks, vaid kõikide teda tundnud inimeste jaoks.
Siiamaani vaevab küsimus – miks? Ja kuigi olen erinevatelt nägijatelt ja n.ö.teadjatelt vastust otsinud, ei ole seda siiani antud.
Miks ma väidan, et surma ei ole olemas? Me olime temaga kokku leppinud, et ta tuleb õhtul minu juurde ning jääb ööseks ja see pidi juhtuma päev pärast tema surma. Olin väga suures ahastuses ja suutsin mõelda ainult sellest, et ta ju lubas tulla ja kuidas nüüd ikka nii läks. Vajusin õhtu lõpuks rampväsinult ja nutust paistes silmadega voodisse ja järgmisel hetkel oli ta kohal.
Täpselt samamoodi nagu me tema eluajal voodis magasime ja ta mul selja tagant ümbert kinni võttis ja me teineteise kaisus uinusime, nii oli ka seekord. Ma ei tundnud füüsiliselt just tema käsi ümber enda, aga tohutult tugev ja soe energialaine hoidis minu ümbert kõvasti-kõvasti kinni. See oli lihtsalt nii sõnulseletamatult hea, turvaline ja lohutav tunne, et ma uinusin rahulikult, teades, et ta pidas sõna ja siiski tuli ning on minuga.
Esimesed kuud peale tema lahkumist sain ma seda energiat ja tunnet korduvalt kogeda – olin ma siis eriti suures ahastuses või oma sünnipäevaõhtul – ta tuli ja hoidis mind jälle kõvasti-kõvasti. Nüüd on seda harvemaks jäänud, sest eks aeg teeb oma töö ja valu ei ole enam nii tohutu, aga aeg-ajalt kui mul on raske ja kutsun teda, siis ta tuleb.
Ja nagu kirjutas eelnevalt üks lugeja, kellel oli lahkunuga suhtlemine raadio teel, siis jah, seda on küll juhtunud, et mõtlen autos istudes tema peale ja siis tuleb järgmisena raadiost laul, mis meile kahele oli tema eluajal väga tähenduslik. Nii et side lahkunuga on olemas, kui vaid ise oskad ja julged seda soovida ning taipad märke lugeda.
Surma ei ole olemas. Energia jäävuse seaduski ju ütleb, et energia ei teki ega kao, vaid võib muunduda ühest liigist teise. Meie maine keha küll kaob, aga Hing elab igavesti.
Toimetas: Katrin Oidra
Loe lisaks: Lugeja kiri | Lahkunud austaja saadab sõnumeid teispoolsusest
6 vaimset teejuhti, kes saadavad sind läbi elu
Maagiline randmepael: punane lõng pakub kaitset ja toob tervist
Viis kristalli, mis toovad emotsionaalset ja hingelist tervendust
