Laane talu. Triinu Pajuri ja tema pere lugu
Minul tahab südamelt ära saada meie Laane talu kõrval oleva metsatuka mahavõtmise lugu. Kolmes küljes on põld, see oli veel viimane metsatukk.
Mets kuulub Võrumaa ärimeestele.
Kohe, kui minu käest küsima tuldi, kas luban oma maale puitu ladustada, ütles küsija, et tuleb lageraie. See olevat üks väga kole ja väärtusetu ja ärarikutud mets, lageraie olevat sellele metsale parim hooldus, millest nad kasu peaaegu et ei saagi – jutt oli ühesõnaga selline, nagu tuleksid nad heategevust tegema.
Sellest metsast oli kunagi tõesti metsa varastatud, aga nüüd oli mets kasvanud tõeliselt lahedaks tihedaks džungliks, kus elas palju loomi ja linde. Kui ma meie valla metsaspetsialisi poole pöördusin, uurides, et kas tuleb tõesti lageraie, siis vastas ta , et see on kõige levinum ja parem metsahooldusmeetod.
Kui aga raieplaani nägin, siis selgus, et keegi oli siiski vaevaks võtnud selle metsatüki ruudustikuks kaardistada ning lageraie oli planeeritud ainult mõnda kohta. Tekkis küsimus, et kellele neid raieplaane koostatakse ja kes peaks teostama järelvalvet?
Puid me oma maale ladustada ei lubanud, et kaitsta oma väikest võsalapikest, nii et talu päris lagedaks ei jääks. Ja siis see kõik algas, see oli eelmisel talvel, väga külm oli…
Alguses tulid paar saemeest. Istusime toas, et vähem seda saagide undamist kuulda. Õnneks olime päeval tööl ja koolis.
Meie aed muutus nagu Noa laevaks. Kakuke kükitas sirelipõõsas, teine väikese männi otsas, nii et vaatasin teda kolme meetri kauguselt. Kährik ronis katusele ja puud olid täis huvitavaid linde… Meie aeda nad siiski elama ei jäänud.
Kui esimesed nutud nutetud, võtsin südame kloppides julguse rindu ja läksin vaatama. Saemehed olid töötanud uskumatu kiirusega, järjest olid maha võetud kõik suured puud ja tihedat kuusevõsa oli kõvasti harvendatud. Noored kuused olid siiski kasvama jäetud ja tärkas lootus, et kui needki ometi kasvama jäetaks… Väga rõõmustada siiski ei julgenud, sest algusest peale räägiti ju lageraiest.
Paari päeva pärast oligi kohal suur masin. Nüüd võeti kõik maha, kogu metsaalune pöörati segi – üle kõigest, läbi kõigest, tükkideks ja segi, tükkideks ja virna. Kiirelt ja jõuliselt toimus see metsahooldus.
Välja veeti tohutult palki – virnad ei mahtunud tee äärde ära, koorem koorma järgi… Ma ei oleks iialgi uskunud, et kolmel hektaril võib nii palju puid kasvada.
Nüüd olen veendunud, et lageraie ei ole metsahooldus. See on metsa mõrv, millest jääb järele surnuaed. Tekib tahtmine sinna küünlaid panna ja nutta.
Peale seda vaatan kõiki metsi hoopis teise pilguga: olen tänulik iga kasvava metsatuka eest. Nüüd vaatan teadlikuma pilguga ka oma naabertalude metsahooldust, neid metsaomanikke, kes ise oma metsa majandavad.
Metsa sõidetakse mööda metsateed, mitte ei rühmata kõigest üle. Alusmets jääb alles, harvendades saab haavavõsast haavik, lepavõsast lepik… Kasvama jäetakse noored kuused ja noored kased, midagi ei ole vaja istutada.
Samuti mõistan järjest paremini, milline väärtus on vana mets, milline rikkus. Iga aastaga aina väärtuslikum, mitmekesisem, elavam.
Pähe on tulnud selline mõte, et metsalt saadav kasum ei tohiks ületada metsale tekitatud kahju.
Kui me suudaksime kuidagi need kohutavad lageraied peatada ja suhtuda metsa austusega – mets annab meile palki ja küttepuud hea meelega, aga ära lõhkuda metsa ei tohi. Seda on vaja inimestele, loomadele, lindudele ja taimekooslustele. Kõigile ühiselt, tõeliste väärtuste pärast. Puhta õhu ja vee pärast.
Veel olen hakanud üha rohkem mõtlema sellele, et maainimestel on sageli vähe raha ja vähe tööd. See ilmselt tingibki selle, et talunikud oma metsa ärimeestele maha müüvad ja metsamehed on nõus suurte masinate rooli istuma, et niiviisi “metsa hooldada”. Olen aru saanud, et maaelu vajab tarku eestvedajaid ja ideede generaatoreid.
Usun, et ühiselt suudame muuta meie maaelu targemaks ja Eesti metsad tõeliseks rikkuseks.
Kõik koos.
Autor: Triinu Pajuri
