Mets, mis kunagi kuulus meie talule, mille eelmine omanik talust eraldas ja metsafirma omandisse andis, läheb lageraiesse. Läheb lageraiesse Matsalu rahvuspargi lähedal. Läheb lageraiesse sõltumata sellest, et ümber on juba aina lage ja lage. Läheb lageraiesse sõltumata selle ajaloolisest eesmärgist, esivanemate tahtest. Läheb lageraiesse hoolimata sellest, et seal igapäevaselt elavad MINU põdrad, väikeloomad, linnud. Läheb lageraiesse hoolimata sellest, et metsafirma on ise eelmise aasta lõpus tellinud säästva metsamajandamise kava (harvendusraiega). Ja on nüüd, läbirääkimiste tulemusena valmis seda müüma hinnaga, mida üks inimene ei jaksa mingil moel maksta. Sest mets on ilus, vana, suur – see pärismets ikka, väärtuslik ja kallis. Nendel sõnadel on kahjuks minu ja metsafirma jaoks väga erinevad tähendused.
Ma olen kõigeks valmis, sest kaotada pole enam mitte midagi. Mitte midagi, sest kõik on juba sisuliselt maha müüdud. Nii ma tundsin sel päeval, sest mul on veel õigus tunda ja mõelda oma maa ja metsaga koos, tulevikuga koos.
Aga siis tuli küsimus – kes on nõus juttudest, laikidest ja kaasatundvatest noogutustest kaugemale tulema? Kuidas mina saan aidata seda inimest, kes sama tunnet kogeb täna, homme või nädala pärast? Kuidas tema mind saaks aidata?
Nii sai MINU’st MEIE.
Olgu meid kasvõi kümme tuhat, igalühel üks eurokene näpu vahel, selle üheainsa metsa päästmiseks. Olgu me esimesed. Esimesed, kellel ei ole enam ükskõik ja kes ei taha piirduda ainult noogutusega. Sest siis Meie ostame ära juba järgmise Metsa ja järgmise ja järgmise – et hoida Metsa, mis hoiab meid ja mind, sammhaaval, puuhaaval.
Ärme jää ratsionaalseks, sõbrad, ärme suru ennast kõikvõimalikesse tabelitesse, uuringutesse, ekspertarvamustesse ja vaidlustesse nende ümber. See kõik ei loe midagi, kui me ei hooma seda, kui vähe me mõistame ja teame sellest, mis on tegelikult mets ja mida ta kogu meie eksistentsile tähendab. See, kui me tunneme hinges valu, kurbust, meeleheidet, kui järjekordse metsa langemist tunnistame, see on meie pärisosa. Me siiski veel tunneme seda ühisust loodusega, meie sügavat seotust loodusega, millest me sõltume. Meie olemus on loodud kannatama siis kui loodus kannatab, sest see annab meile märku, et midagi on väga valesti. Kui me seda tunnet ignoreerime, kõrvale lükkame, siis valetame endale selleks, et “kergem” oleks elada. Selle tulemus on meie enda tervise ja heaolu lõplik laastamine. Lihtsal põhjusel – me oleme looduse osa palju sügavamal ja keerukamal tasandil, kui sellest igapäevaselt räägitakse. Täna on seda seost avastamas maailma parimad teadlased, kuulsaimad ülikoolid, kes meile erineval moel meelde tuletavad – ka teadus muutub, muutub mõistmine sellest, milline peaks olema majandus ja looduse osa selles. Meil on rahvana õigus seista oma maa, metsa, keele ja kultuuri säilimise eest ka subjektiivselt, emotsionaalselt, moraalselt. Numbriteta.
Senikaua kuni targad filosofeerivad, uurijad uurivad ja poliitikud vaidlevad, langevad metsad. Iga päev, iga öö, siinsamas Eestis.
Aga mitte enam nendes metsades, mis saavad kuuluma kogukondade ühistule “Kogukonna Metsad”, mis sai loodud kõikide nende inimestega koos, kes lugesid minu tundeid minu metsa kohta ja otsustasid. Minust ja meist said Metsad – “Kogukonna Metsad”. Kui sinu kodumetsad vajavad samasugust hoidmist, siis kirjuta meile, sest meie Mets läheb varsti ka Maailma. Sa leiad meid üles küll.
Autor: Rea Raus
*
Hea lugeja, kui soovid oma kodumetsa lugu või mõnd metsa- või looduseteemalist kogemust Alkeemia lugejatega jagada, siis palun kirjuta meile toimetus@alkeemia.ee.
