"Te käite minu juures nagu mingid külalised!" süüdistas mõnda aega tagasi isa kurjalt oma poega, minu elukaaslast. Selline teadaanne tuli meie jaoks aga täitsa ootamatult ja kõlas halvustavalt ning arusaamatult. Me käime äial külas tõepoolest viimastel aastatel üsna kaootiliselt, kuid siiski teeme seda, kui vähegi jõuame. Peale selle läheb mees äia juurde ka üksinda, kui viimasel on tarvis midagi parandada, tõsta või tuua. Poeg tõttab isale alati appi! Kas siis külalised käituvad sedasi?
Miks tundus “te-olete-nagu-külalised” olevat halvakspanev ja pettunud märkus? Mida ta siis tegelikult oma pojast ja meie perest ootab? Millegipärast jäid need küsimused minu pähe kauaks keerlema.
