Ava külgmenüü

Lugeja kiri: kas lapsed on meie elus külalised?

"Te käite minu juures nagu mingid külalised!" süüdistas mõnda aega tagasi isa kurjalt oma poega, minu elukaaslast. Selline teadaanne tuli meie jaoks aga täitsa ootamatult ja kõlas halvustavalt ning arusaamatult. Me käime äial külas tõepoolest viimastel aastatel üsna kaootiliselt, kuid siiski teeme seda, kui vähegi jõuame. Peale selle läheb mees äia juurde ka üksinda, kui viimasel on tarvis midagi parandada, tõsta või tuua. Poeg tõttab isale alati appi! Kas siis külalised käituvad sedasi?

Miks tundus “te-olete-nagu-külalised” olevat halvakspanev ja pettunud märkus? Mida ta siis tegelikult oma pojast ja meie perest ootab? Millegipärast jäid need küsimused minu pähe kauaks keerlema. Kusjuures see külaliseks olemise süüdistus tundus mulle väga tuttav ja lähemalt mõeldes meenus mulle, et mu sõbranna rääkis kunagi täpselt samasugust juttu. Tema ämm oli oma pojale öeldud sõna-sõnalt samamoodi.Mida vanemad inimesed niisuguse süüdistuse taga tegelikult mõtlevad? Nad ei taha ju ometi, et täiskasvanud lapse pere end kogu täiega nende elamises sisse seab?Ma usun, et see, mida nad kõige tõenäolisemalt ootavad, on hoopis armastus ja tähelepanu. Võib-olla paljud neist tunnevad sisimas, et lapsed on neile tänu võlgu?

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.