Surm on elu paratamatu osa. Meie esivanemad austasid surma ja suhtlesid surnute hingedega, meie aga elame kultuuris, kus surmast ei räägita. Me ei oska enda jaoks seletada, mida surm tähendab ja mida ta meiega teeb. Ma ei pea siin silmas ainult lähedase inimese surma, mis on kaotustest rängim, vaid mis tahes suhte või vahekorra katkemist: abielulahutus, sõprussuhte lagunemine, kallitest inimestest kaugele kolimine, unistuse purunemine. Iga säärane kaotus on omamoodi surm, millega käib kaasas lein. Iga kaotus sunnib meid iseenda ja elu peale uue pilguga vaatama, vahendab Joogateraapia.ee.
Valust saab kannatus”Surmaelamus saab meile osaks ja paneb meid pettuma iseendas ja kõiges, mida seni olime endastmõistetavaks pidanud. See kõigutab meie enese- ja maailmamõistmist, veel rohkem – sunnib meid muutuma, kas tahame seda või mitte,” kirjutab raamatus “Lein” Zürichi ülikooli psühholoogiaprofessor Verena Kast.Meid ei valmistata koolis ega kodus ette valuks, segaduseks ja hirmuks, mis lahkumistega kaasnevad. Enamasti surume haigettegevad tunded maha ja loodame, et asjad jäävad nii, nagu nad senini on olnud.
