Kas mäletate Paulo Coehlo raamatut „Alkeemik“? Selle mõistuloo peategelane pidi rändama kaugele teise ilma otsa, et saada aru, kuhu varandus maetud on: tema enda koduaeda. Võib öelda, et paljud meist, eestlastest, on läbi tegemas samasugust rännakut, avastamas aardeid iseenda juurte juurest.
„Savusanna sõsarad“ režissöör Anna Hintski on ütelnud, et tabas sügavama arusaamise sauna maagiast hoopis põlisameeriklaste higitelgis. Mitmed meist on alustanud tutvust põlisrahvaste traditsioonidega kaugete Tiibeti, India ja Põhja-Ameerika õpetajate kaudu, alles hiljem taibates, et koduse maavanaema käest kuuldud õpetused kuuluvad täpselt samasse võrgustikku. Ilmselt on vajadus maailma ja elu lahtimõtestamise ja toetava raamistiku osas paljudel, kuid meie Eesti traditsioon tundub ehk kohati liiga hajus, mis siin salata, ehk ka liiga vähe maagiline, maavillane.
Tegelikult on meiegi traditsioonis süvakihid olemas, lihtsalt meie enda pärimuse sügavamate kihtide edasiandmine on hakitud, katkendlik, ja palju sellest on ehk muuseumihõnguline. Selle eest suur tänu Anna Hintsile, et ta selle tolmukorra ja võõrastuse on maha pühkinud. Võromaa kultuur on moes ja kuulub maailma tippu!
Põliste naiste vägi
Oma esimestel kohtumistel 13 põlisrahva vanaemadega imetlesin nende küpsete tugevate naiste väge, mitte vaid vaimses maailmas, vaid ka kogu ühiskonnas. Põlisrahvaste matriarhid kannavad endas vastutust ja oskust seista kogu oma kogukonna eest, aga ka nende eest, kel pole häält: lindude, loomade ja, taimede eest. Jõud ja vägi ei avaldu mitte ainult oskuses oma muinasjutte edasi anda, oma laule laulda ja käsitööd teha, vaid ka oskuses kaugele vaadata, pea püsti ja selg sirgu lüüa, kui see peaks vajalik olema.
Ning taas on aeg tulla kaugelt maalt tagasi koju ja märgata: ka meil on oma põlisrahvaste-tüüpi vanaemad täiesti olemas. Needsamad naised, kes lisaks pärimuse kandmisele hoiavad kannavad päriselt ka oma maad ja keelt. Üks neist on Kauksi Ülle.
Ülle on põline võrokene, pärandkultuuri kandja, ja aktiivne ühiskonnaliige. Nüüd on ta südamevalus Võrumaa saatuse pärast võtnud eestvedada esimese Võro Kongressi, mis toimub 22.aprillil ja mille üks olulisemaid eesmärke on võrokeste enesemääramine põlisrahvana.
On omamoodi huvitav, et setosid peetakse omaette iseseisvaks rahvuseaks (sageli on kuulda midagi sarnast, et „mu vanaema polnud eestlane, vaid seto!“), aga võrokesed hajuvad pealtnäha justkui ülejäänud eestlaste sisse. Kui kunagi Kauksi Üllelt selle kohta küsisin, ütles ta, et võrokesed on tagasihoidlikud. Pealegi, „aigu om…“ aega on, nagu võrokesed rahulikult öelda armastavad.
Aga juba eelmisel aastal hakkas Kauksi Ülle oma unes ja uues luules kohtama fraasi, et Lõuna tõuseb, Võromaa tõuseb… Tõuseb rambivalgele, või tõuseb üles? Alul arvas ta, et tegemist on lihtsalt omamoodi teadaandmisega, et Võrumaa kultuuripärandit peab rohkem nähtavale tõstma, aga siis andsid lageraied, planeeritavad kaevandused ja polügoon sõnadele teise, hoopis suurema tähenduse.
Igal juhul on nüüd aeg oma rahulikust tagasihoidlikkusest välja astuda. Võrumaa on valmis selgelt ja kõlavalt ütlema: me oleme erilised, siin on midagi, mille säilitamisel on tähtsus mitte vaid Eesti või Euroopa, vaid kogu maailma kultuurilise eripärade ja pärandkultuuri kontekstis.
Võro Kongress kogunebki selleks, et nii võrokesed (põlised Võrumaa inimesed) kui võromaalased (need, kes tänaseks siia on kolinud ja Võrumaad kalliks ja oluliseks peavad) saaksid seista oma õiguste eest säilitada oma keel, kultuur, loodus. Põlisrahvale kohaselt on erinevad väärtuste kihid omavahel läbi põimunud, üht ei eksisteeri teiseta.
Mujale kolida ei saa
Vajadust end põlisrahvana määratleda on ehk raske lõpuni mõista põlisel linnainimesel. „Kolige siis mujale,“ niisugust soovitust on linnainimestelt Nursipalu-probleemi, kaevanduste avamise või lageraiete üle kaebamise lahendamiseks kuulda olnud. Samas õhkavad needsamad inimesed: „Kui tore on Võrumaa suitsusaun ja väikesed tiigid, mägine maastik järvekestega, suitsusauna suitsuliha kukeseenekastmega, sõir ja mustikamoos…“ Oluline on siinjuures märgata, et neid kultuurielemente ei saa võtta ja tõsta mõnda teise keskkonda. Võrumaa suitsusaunatraditsiooni ei saa viia ei Nõmmele ega Karlovasse, nagu ei saa eestlaste tantsu- ja laulupidu eksportida Pariisi või New Yorki. Põlisrahva traditsiooni eripära ongi see, et ta elab oma orgaanilist elu koos oma rahva, looduse ja maaga.
Ja olgem ausad, see traditsioon laadib ja aktiveerib ka laiemalt: kui sa ka ise pole päris üdini osa sellest, on traditsioonilise elu nautimine ka kõrvalseisjana-osalisena alati ülendav kogemus. Me rändame ringigi ju paljuski selleks, et kogeda teistmoodi kultuuri, toiduelamusi, loodust, arhitektuuri.
Läbi valu tuleb edasiminek
Nagu sageli juhtub, tekib edasi minek just siis, kui on valus ja raske. Kauksi Ülle sõnul on enesemääramise vajaduse loonud suuresti Eesti Vabariigi rahvaloendus, kus pole olnud kolmel järjestikusel korral võimalik end määratleda võrokese või setona.
Enesemääratlemine on aga hingele oluline väärtus, mis tagab oma juurte säilimise ja seeläbi ka tugevama vaimse tasakaalu läbi elu. Ilma juurteta inimene on pidetu – ekstreemseimas vormis näeme, mis juhtuvad pagulastega, kui nad satuvad võõrasse kultuuriruumi ja radikaliseeruvad oma valus. Kui laseme inimesed välja tõsta põliskodudest, kus need süsteemsetele plaanidele ette jäävad, siis tekitame Eestisse määramatust, pidetust ja valu.
Põlisrahvaks olemine ei ole protest kellegi või millegi vastu, see on, vastupidi, iseenda keskme leidmine, oma südame sidumine oma esivanematega.
Tänasel päeval ei ole põlisrahvaks olemisel konkreetset definitsiooni, küll aga peetakse üldisemalt tunnuseks ajaloolist territooriumi, oma keelt, oma kultuuriliste eripärade säilimist. Üks oluline tunnus on ka see, et põlisrahvas on rahvas, kes on antud kohas elanud aegade algusest, nii kaugest ajast saati, kuhu meie mälu ulatub. Põlisrahvad ei ole pidanud kedagi hävitama, maha suruma, nad on küll ise pidanud vastu pidama teistele mõjutustele.
Hetkel peetakse Euroopa ainukeseks põlisrahvaks saamlasi – see näitab, kui globalistlikult ühesuguseks on maailm muutunud. Tegelikult on Euroopas põlisrahvaid sadade kaupa, aga need pole jõudnud ametliku tunnustuseni. Kui üks rahvakildudest – meie oma võrokesed – suudavad jõuda enda määratlemiseni ning sellega ka rahvusvaheliselt sõnumi edastada, siis annab see innustust ja lootust veel paljudele, kes on veel alles, kusagil seal enesemääratlemise ja hääbumise piirimail. Niisiis on Võro Kongressil ka üle-euroopalik, isegi globaalne mõõde.
Kui reisime ringi maailmas, siis näeme, et kõik suurlinnad on juba väga sarnased oma McDonaldsite ja H&M poodidega. Maade ja rahvaste tegelik sügavus ja erisus tuleb välja, kui sõita kaugemale maapiirkondadesse. Kes rohkem Soomes käinud, teavad, mis vahe on Helsingil ja Inaril. Või, kes Itaalias ringi sõitnud, oskab kirjeldada, mis vahe on Milaanol ja Toskaanal. Võrumaa ongi Eesti Inari või Toskaana, sõna parimas tähenduses.
Kes võib hakata põlisrahvaks?
Põlisrahvaks kuulutamine annab suuremad õigused seista endale oluliste väärtuste eest.
Omaette küsimus on aga selles, kes võib põlisrahva enesemääratlemisele appi asuda. Saamid käisid mõned aastad tagasi Soome riigiga kohtus, sest riik keelas mõnel inimesel saami parlamenti kandideerida. Ei, väitsid saamid: see peab olema vaba, kes soovib, võib hakata saamiks.
Võromaal elab tänaseks päevaks palju inimesi, kes ei ole etniliselt võrokesed. Igaühel on seljataga oma lugu, paljudel jooksevad suguvõsa juurte hekseldamise traumad 1940ndatesse, kui toonane võõrvõim küüditas; järgnenud aastakümned tõid nõukogudelikud töökoha-suunamised, juurte juurest võimalikult kaugele. Võro Kongressi asutav kogu on otsustanud käituda samamoodi nagu saamid: vereliine ei loeta, et saadikuteks (ja saadikute toetajateks, hääleandjateks) võivad tulla ka need inimesed, kes on tulnud elama Võromaale ja kes toetavad võro kultuuri väärtuseid. Juba idee iseenesest – tulla kongressile ja anda oma elust terve päev nendele aruteludele ja eelnõude vastuvõtmisele -– on näitaja, et inimene on väärt tulema kongressile.
Tulge, kel süda kutsub
Kongressi korraldatakse puhtalt südametunde pealt, ilma ühegi projektirahata, isiklikust rahakotist, öötundide arvelt. Iga abijõud on oodatud, ja kõik on oodatud kohale Võrru sel päeval, 22. aprillil. Me teeme koos ajalugu, nii nagu tehti ajalugu 1980ndate lõpu Eestis, enesemääratlemise teed otsides.
Võro Kongressile võib tulla nii hääletusõigusliku saadikuna (sel juhul nõutav on vaja koguda 5 toetusallkirja), vaatlejana kui ajakirjanikuna.
Nagu öeldud, sobivad saadikuks kõik põlised võrokesed (üks neljast esivanemast peab olema võro juurtega, inimese elukoht võib olla ka mujal, mitte Võrumaal) kui ka tänased nn uued võromaalased, aga oodatud on ka Võrumaal tegutsevate ühingute esindajad.
Kongressil tulevadki arutlusele ja otsustamisele lisaks enda põlisrahvana määramisele ka looduskeskkonna säilitamise ja keele ja kultuuri hoidmise teemad – kõik need teemad on olulised, et säiliks üks unikaalne pärandruum maailmas.
Lõuna nõsõs! Lõuna-Eesti tõuseb!
Võro Kongressist loe lähemalt siit: Kaia-Kaire Hunt ja Epp Petrone Võrumaalt
