Avaldame pöördumise täisteksti muutmata kujul:
“Loomaõiguste eest seisvatele ühingutele on loomade heaolu ja nende elementaarsete õiguste tagamise eest seismisel mureks, et loomad olulise osana meie ühiskonnast ei ole õigusruumis esindatud piisavas terviklikkuses.
Pöördume Teie poole palvega selgitada, kas Eesti õigusruumiga on kooskõlas anda inimesele majanduslik võim looma üle ilma vahetu tingimuseta tagada loomale vähimad võimalikud elamistingimused ja ilma, et isik tõendaks, et tal on piisavad rahalised võimalused, mis tagaksid looma tervise ja heaolu ning ühtlasi keskkonna kaitse.
Eesti Vabariigi põhiseadusest (edaspidi põhiseadus) ega ka selle kommentaaridest ei leia sõna “loom” tõsiseltvõetavat kasutamist tundevõimelise elusolendi tähenduses. Ometi läänemaailma teadusringkondades selle üle enam tõsimeeli ei vaielda. Küll leiab põhiseadusest ja selle kommentaaridest viite loomale kui sellisele olendile, keda inimesel on õigus tappa teda eelnevalt uimastamata, et tagada inimese õigus usuvabadusele. Põgusalt positiivne viide on “loomastiku elemendile” kui looduressursile, mida tuleb kasutada säästlikult. Pisut suurema põhjalikkusega on käsitletud inimese õigust looma poolt tekitatud kahju hüvitamisele. Ainus viide loomale kui tundevõimelisele olendile on leitav põhiseaduse § 38 kontekstis akadeemilisele vabadusele vastanduva loomade julma kohtlemise keeluna. Sulgudes märgitud näitena.
Seetõttu ei ole tegelikult ei üllatav ega ebaloogiline, et loomade (elementaarsete) õiguste kaitse on jäänud seadustega või seadustes terviklikult hõlmamata. Küsimus võib olla ka selles, et seadusandja on küll soovinud loomade kaitseks vastu võetud loomakaitseseadusega (edaspidi LoKS) tagada loomade kaitse õigusruumi üleselt, kuid seadus ei ole ilma spetsiaalse viiteta kohaldatav igas loomadesse puutuvas olukorras. Loomad leiavad meie õigusruumis käsitlust enamasti inimese majandushuvi kaudu. Erinevalt loomade heaolust on ettevõtlusvabadus põhiseaduslik õigus, mistõttu inimese majandushuve tagavad normid sätestavad kas madalad heaolunormid või jätavad need üldse kõrvale. Kõige murettekitavamaks näiteks on siin karusloomafarmi tegevusloa andmise kord looduskaitseseaduses (edaspidi LKS).
Õiguskantsler sõltumatu ametiisikuna teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Mõistame, et farmi tegevusluba reguleerivad normid on kitsalt võttes kooskõlas looduskaitseseaduse eesmärgiga, kuid palume siiski selgitada, kas loomapidamisõiguse andmine võib antud juhul ikka piirduda üksnes kohustusega tagada, et loomad ei pääseks iseseisvalt või kõrvalise abiga looduskeskkonda. Loomade tervise ja heaolu tagamist reguleerib LoKS, mistõttu oleks põhjendatud loomapidamisõiguse andmise eelduseks eelkõige või samuti loomakaitse nõuete täitmine. Sooviksime teada, kas LoKSiga on kooskõlas LKSs sätestatud õigus saada loomapidamise õigus ilma looma tervise ja heaolu tagatiseta?
Õiguskantsler jälgib ka, et riigivõimu teostamisel järgitakse lisaks hea halduse tava. Mõistame, et karusloomafarmide tegevusloal on LKSis äärmiselt kitsalt määratletud eesmärk, kuid palume siiski hinnata, kas LoKS valguses võiks hea halduse tavaga olla paremas kooskõlas praktika, kus loomapidamisõiguse andmise menetlusse oleks algusest peale kaasatud ka loomade tervise ja heaolu eest vastutav amet?
Keskkonnaamet väljastas käesoleval aastal uued tegevusload Eestis tegutsevatele karusloomafarmidele kontrollimata, kas nad täidavad või suudavad täita loomade pidamisel LoKSst tulenevaid nõudeid. Ametil puudub LKSist otsesõnu tulenev vastav kohustas või ka kaalutlusõigus. Pöördusime Keskkonnaameti poole vastuväitega lubade pikendamise kohta, millele amet andis küll selgitusi, kuid jättis rahuldamata õigusliku aluse puudumise kaalutlusel. Ettevõtjad suutsid hiljemalt loamenetluse kestel täita loomade pidamise territooriumi suhtes ja puuride põgenemiskindluse suhtes kehtestatud miinimumnõuded. Loomade tervise ja heaolu tagavad LoKS rakendusaktides sätestatud nõuded ei kuulu LKS kohaselt otsesõnu farmi tegevusloa kontrolliesemesse. Ka ettevõtja seadustest tulenevate nõuete täitmise võimekust tagava majandusliku olukorra ja majandusharu turuseisu hindamine ei ole osa tegevusloa andmise menetlusest. Vaatamata sellele, et majanduslikud näitajad kummaski kategoorias paljulubavad ei ole, mis võiks tekitada kahtluse, kas ettevõte suudab täita ka LoKSist tulenevad nõuded ning täita jätkuvalt LKSist tulenevad nõuded.
LKS eesmärk on selle seaduse § 1 punkti 1 kohaselt looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega.
LKS § 57 lõike 6 kohaselt peab ettevõtjal olema mingi ja kähriku tehistingimustes pidamiseks farmi tegevusluba. LKS § 571 antakse farmi tegevusluba kui:farmi ehituskonstruktsioonid ning pidamise korraldus välistavad mingi või kähriku loodusesse sattumise omal jõul või kõrvalise abiga;farmis on tagatud pidev ööpäevane valve, mis võimaldab pidada arvestust farmi territooriumil viibiva personali ja farmi külastajate üle ning avastada kohe eelnimetatud isikute hulka mittekuuluvate isikute viibimine farmis; farm asub Mandri-Eestis.
LKS § 572 lõige 6 volitab keskkonnaministrit kehtestama täpsustatud nõuded mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele ja farmi tegevusloa sisule. Selles keskkonnaministri 20.11.2014 määruses nr 51 “Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad täpsustatud nõuded ja farmi tegevusloa sisu täpsustatud nõuded” on kehtestatud nõuded tarastuse (tara kõrgus, võrgu silmasuurus, elektrikarjuse või metallkrae olemasolu jms) ja tara korrasoleku kontrollimise kohta, puurist välja pääsenud loomade püügilõksude olemasolu jms, mis tagaks keskkonna kaitse võõrliigi eest.
Nagu Keskkonnaamet meile oma vastuses viitas, on tegevusloa väljastamise aluseks vaid LKS ja selles viidatud rakendusaktid. LoKS ja selles viidatud rakendusaktidele vastavust tegevusloa andmisel ei kontrollita. Nende nõuete kontrollimise kohtustus lasub Veterinaar- ja Toiduametil.
Meie hinnangul ei saa elusolendi pidamise õiguse andmise nõuete kehtestamisel tugineda kitsalt ja küüniliselt üksnes keskkonnakaitse argumentidele. Kuigi grammatiliselt tõlgendades antakse tegevusluba LKS § 571 ja § 572 alusel, siis on küsitav, kas loomade allutamine ettevõtja majandushuvidele ainult keskkonnanõuete täitmisel saab olla seadusandja mõtte ja eesmärgiga terviklikus kooskõlas.
LoKS reguleerib selle § 1 lõike 1 kohaselt loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. LoKS § 1 lõige 2 viitab, et vabalt looduses elavate loomade kaitset reguleerib lisaks käesolevale seadusele ka looduskaitseseadus, jättes farmis elavad (mets/karus)loomad edukalt LKS kaitsealast väljapoole.LoKS § 2 lõige 2 määratleb põllumajandusloomana LoKS tähenduses loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetava ja aretatava looma. Põllumajandusloomaks loetakse ka hobuslane. LoKS § 4 lõige 1 volitab põllumajandusloomade pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise nõuded kehtestama Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud ministri. Teiste määruste hulgas on LoKS alusel kehtestatud põllumajandusministri 06.09.2010 määrus nr 88 “Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta”.
Loomadega seotud loamenetlustes tuleks arvesse võtta ka loomakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid.
MTÜ Loomus on seisukohal, et põllumajandustegevusega seotud tegevuslubade andmisel tuleb kontrollida ka ettevõtja vastavust LoKS alusel põllumajandusloomade pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta kehtestatud nõuetele. Ülalviidatud põllumajandusministri määrus sätestab mh nõuded karuslooma kasvanduste kohta, nõuded loomade pidamise ruumi ja ehitise kohta.
