Taas on käes mardiõhtu. Pisikesed ja suuremadki sandihakatised käivad perest peresse ning kõnetavad inimesi ürgses regilaulukeeles. Seda keelt on soome rahvaluuleteadlane Juha Pentikäinen nimetanud vaimude keeleks. Samalaadse rütmi ja struktuuriga kõnet kasutavad mitmed maailma rahvad vaid vaimudeilma kõnetamiseks. Meie rahvas on taolise kõnelemise kunagi üldrahvalikuks teinud. Suure osa meie tarkusest maailma kohta – vanasõnad, mõistatused, muistsed lood ja müüdid oleme valanud sellesse keelde. Iga täiskasvanud inimene pidi seda keelt mingilgi määral valdama.
Heaks harjutamise ajaks olid igasügisesed mardiks ja kadrikskäimised. Küllap on see põhjuseks, miks see tava läbi aastatuhandete elujõulisena on jätkumas.
Üsna sarnast sandikskäimist on kirjeldatud näiteks meie kauge sugulasrahva manside juures. Seal käisid lapsed Kuule ande kogumas, soovides õnnistust tulevaks aastaks lahketele annetajatele.
Pole võimatu, et kunagi oligi maskeerituna andide kogumine sügisel seotud täiskuuga, mis Linnutee hargneva osa taustal paistis (täiskuu on igal kuul erinevas kohas tähistaeva taustal, korra aastas, sügisel, jõuab täiskuu Linnutee kaheharulise osani).
Mustad ja maalähedased mardisandid võiksid siis olla seotud kuu loomise ajaga ja helevalged kadrisandid kaks nädalat hiljem saabuva täiskuuajaga.
Mardi- ja kadripäeva tavades on talletatud osa meie ürgsest maailmapildist, kus maailma vaadatakse kahe poolena – maa ja ilma, öö ja päevana. Sama toob esile regilaul – igal värsil on oma kaasvärss, mis öeldut teise nurga all ümber ütleb.
Hoidkem siis meie ürgseimat vaimuvara, õpetades lapsi mardi- ja kadrisandiks minema ning neid armsaid ukse taga lauljaid sandikesi sisse lastes ning andidega kostitades – nemad on meie ja meie rahva tulevik!
Loo autor on ilmasilmaja Mikk Sarv
