Intervjuupäev saabus kiiremini, kui Kirsi oodata oskas. Ilm oli ilus. Päike kõrvetas. Tuult oli imevähe. Kirsi tundis ärevust, kui mööda pargialleed asutusele lähenema hakkas. Ta ajas pea uhkelt kuklasse ja sisenes välisuksest. Trepp. Lift. Kolmas korrus. Liftiuksed avanesid. Otse tema ees laiusid asutuse klaasuksed, mille tagant oli näha vastuvõtulaud, mille taga ei olnud kedagi. Tühi kontoritool. „Minu tulevane tool!” oli Kirsi õhinas.
Eemal mööda koridori paistsid kabinettide uksed, mille kõrval seinal sildid nimede ja tiitlitega. Kuna asutuse klaasuks Kirsi ees oli endiselt lukus, siis vajutas ta ukse kõrval olevat kellanuppu. Läbi ukse kostus üle kontori kõlav ding-dong. Kirsi ootas. Ärevus kasvas. Ust ei tulnud keegi avama. Tühi kontor. Kirsi vajutas uuesti kellanuppu. Ding-dong. Vaikus.
„Mis ma nüüd teen? Võibolla ma tulin valel päeval ja kedagi polegi kontoris?” mõtles Kirsi murelikult. Ta ootas veidi ja vajutas veelkord kellanuppu. Peale kolmandat ding-dongi läks ühe kabineti uks järsult lahti ja sealt tormas välja pahur mees, kes sööstis klaasukse poole, pintsakuhõlmad laiali, lips üle õla, asutuse logoga kohvikruus käes.
See oli asepeadirektor Magnus Mono, kes oli üks neid inimesi, kellele sobis tema perekonnanimi täpselt. Mono nimelt soovis oma elus arvestada ainult iseenda ja oma mõnudega, mitte iial kellegi teisega. Inimesed olid tema jaoks niivõrd tüütud olendid, et ta oli endas välja arendanud võime nende soove isegi mitte märgata, rääkimata arvestamisest. „Mida silme ees pole, seda pole olemas. Mis mulle mõnu ei valmista, on ülearune,” uskus Mono, kelle diagnoos oli funktsioneeriv solipsist-hedonist.
Mono suunas oma mobiiltelefonist mingi äpi ukselukule ja uks avanes klõpsatusega. Kirsi astus sisse. Mono tuiskas hõlmad laiali edasi kontori kööginurga poole, poolkuuldavalt vandudes: „Krt, ma kõigile siin uksi avan, ma pole mingi sekretär!” Ta asetas kohvikruusi Jura kohvimasinasse ning vajutas nuppu. Masin soojenes paar sekundit ning hakkas siis surisema ja auru pritsima. Lõpuks nirises kaks sentimeetrit topelt kanget espressot otse Mono kruusi. Kui masin lõpetas, rabas Mono närviliselt oma kruusi ning marssis pikkade sammudega Kirsit märkamata temast mööda oma kabinetti ning tõmbas enda järel ukse pauguga kinni.
Vaikus.
Kirsi seisis keset tühja kontorit ja ootas. Kuna kell oli juba liikunud üle intervjuu algusaja, siis otsustas ta julguse kokku võtta ning läks ja koputas Mono kabineti uksele. Kuna vastust ei tulnud, paotas Kirsi ust. Mono pöördus järsult ukse suunas ja oli näha, et ta oli tülitamisest häiritud. Mono klõpsas ekraanile malelaua pildi, et Kirsi ei näeks, mida ta seni teinud oli, aga Kirsi oli ekraanil juba ära tundnud börsiliikumiste tuttavad tulbad ja skeemid.
„Veider,” mõtles Kirsi, „miks sihtasutuse asepeadirektor töö ajal börsidel päevakauplemisega tegeleb?” See meenutas talle kangesti üht kunagist omapärast kolleegi Torbik Nipilaata, kes riigi palgal olles samuti töö ajal aastate kaupa omale börsil isiklikku pappi kokku keerutas. Kui hästi see tal õnnestus või miks ta kunagi vahele ei jäänud, seda Kirsi ei teadnud. Ju ta oli kaval sell ja kolleegid ta peale kaebamas ei käinud. Kirsi ka mitte. Isegi siis ei kaevanud, kui kolleeg talle otse hinge sülitas, avaldades imestust, et „Kirsi-sugune algaja” üldse ametiredelil nii kõrgele oli jõudnud. Seejuures oli Kirsi just sellesama kolleegi eest hiljuti ära teinud raske töö. „Selline on siis kolleegi „tänu”…” mõtles Kirsi, aga kaebama ikka ei läinud.
„Mis vaja?” haugatas Mono närviliselt.
„Vabandust, ma tulin härra Suurmunamäe juurde. Tööintervjuule. Kas saaksite talle palun öelda, et ma olen kohal?”
„Teda pole täna. Golfiturniiril on. Küsi Saialaia käest. Kaks ust edasi,” viitas Mono pöidlaga vasakpoolse seina suunas ja pöördus siis näoga tagasi ekraani poole.
„Aitäh.” Kirsi tõmbas Mono kabineti ukse enda järel kinni ja astus mööda koridori edasi. Ta koputas kaks ust edasi arengudirektor Saialaia uksele. Kop-kop. Vaikus. Ukse tagant kostus nõrka televiisoriheli. Kop-kop.
„Jaaa!” kostis tülpinud hääl ukse tagant.
Kirsi avas ukse. Arengudirektor Saialaia kabinet oli muljet avaldav. Seinad olid kaetud väljatrükitud ja raamitud täienduskoolituste tunnistustega, aukohal rippus kuldses raamis õigusteaduste eraõhtuülikooli Lex und Laks bakalaureusediplom. Mees ise istus mitte kirjutuslaua taga, vaid selle kõrval pehmes tugitoolis, vaatas telekast jalgpalli ning sõi krõbinal karbist Balsnacki kartulivahvleid, vahvlipuru rinnaesist katmas.
„Tere. Vabandust. Ma tulin härra Suurmunamäe juurde intervjuule,” ütles Kirsi viisakalt.
„Teda pole täna. Ülehomme on.”
„Aga palun mis kell ma ülehomme tulla võiksin?”
„Mingi hommikul äkki… või pealelõunal,” vastas Saialaia, vaadates samal ajal hindavalt üle Kirsi peened sääred, pringid rinnad ja ilusa näo, ning tegi Kirsile kelmikalt silma.
Kirsi sattus segadusse. „Aga… kas Te saaksite palun tema numbri anda? Ma helistaks talle, kui sobib?”
„Pole mõtet. Ta ei võta kunagi moblat kaasa, kui mängima läheb.”
„Aitäh,” ütles Kirsi, mõtles hetke, ja lisas: „Ma tulen siis ülehomme tagasi. Kas saaksite palun härra Suurmunamäele öelda, et ma täna siin käisin?”
„Ok. Ütlen, ütlen. Jääb meelde küll,” tegi Saialaia uuesti Kirsile kelmikalt silma ja toppis rahulolevalt kolm pikka viilakat krõpsu korraga suhu.
Kirsi sulges kabinetiukse. Ta tundis, kuidas kurgus hakkas nutuklomp moodustuma. Kirsi teadis, et kurbust, solvumist ega viha ei tohi alla suruda, vaid need tuleb kuidagi heaga lahustada või vähemalt välja röökida, küll mitte teiste peale.
„Peaks vist siit otse mere äärde sõitma ja tühjal rannal end tühjaks karjuma?” mõtles Kirsi praktiliselt, kui suundus klaasukse juurde, et kontorist väljuda. Uks oli jälle lukus. Vaikus. Kedagi ei paistnud kusagilt. Kirsi katsus veelkord ust.
Kinni. Ta ohkas, ning kuna ta ei tahtnud Monot ega Saialaia uuesti tülitada, läks ta mööda koridori veidi edasi ja koputas asepeadirektor Karumüha uksele.
„Jaaaah,” kostis seest üle jalgpalliülekande helide Karumüha häiritud hääl.
Kirsi praotas ukse. „Tere. Palun kas saaksite mind välja lasta, uks on lukus.”
„Ääää, tegelt ei saa praegu. Äkki keegi teine saab, mul siin lõpuminutid,” ütles asepeadirektor Karumüha korraks üle õla Kirsi poole vaadates ning pööras erutunud pilgu tagasi televiisorile, jämedat vahvlipurust nimetissõrme ekraani suunas vibutades.
„Aitäh!” tänas Kirsi ja sulges vaikselt ukse. „Mis toimub? Kõik söövad vahvleid ja vaatavad jalgpalli.”
Kirsi pidi otsustama, kas koputada läbi veel mõni teine uks või tülitada uuesti Monot või Saialaia. Pigem Mono, otsustas Kirsi.
Mono oli Kirsi palvest taas ülimalt häiritud, kuid marssis kabinetist välja ja suunas telefoniäpi taas ukse suunas. Plõks. Uks avanes. Kirsi pääses vabadusse.
Õhk oli õues endiselt kuum, aga leevendust pakkusid paar pilvetupsu, mis päikese ette olid sõudnud. Kirsi vaatas maja ees olevat sillerdava veega purskkaevu ja püüdis enda rahustamiseks kohalolu tehnikat proovida. „Olen siin. Olen elus ja terve. Purskkaev on ilus. Huvitav, kas selles ringleb kogu aeg üks ja sama vesi, või tuleb sisse puhas ja välja läheb must ja siis vahepeal puhastatakse hapnikuga ja siis tuleb uuesti siia? Peaks internetist järele vaatama…” Kirsi tundis, et oli täiesti maha rahunenud.
Kirsi ei teadnud, mida sihtasutusest arvata. Samas ta mõistis, et hetkel oligi sealt puudu just selline sekretär, kes avaks uksi, võtaks külalisi meeldivalt vastu ja pakuks neile kohvi. „Aga kas tulevased kolleegid on ikka toredad? Võibolla oli neil täna eriline päev, sest jalgpall oli käimas, ja tavalisel päeval oleksid nad lahked ja armsad?”
„Kuidas edasi?” küsis Kirsi endalt, ja vastas: „Ootan ülehomset.”
Allikas: Tiia Nightingale “Kirsi otsib tööd”, kirjastus Pilgrim
Vaata raamatu kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
