Inimesed on teiste liikide käekäiguga tihedalt seotud – organism on võime enamike selle normipäraseks toimimiseks hädavajalike vitamiinide tootmiseks ammu minetatud. Kolm laiamahulist uurimistööd rõhutavad aga nüüd, et tasakaalustatud toitumise puhul peaks keha saama neid toidust juba piisavas koguses ja täiendavate vitamiinide võtmine võib suremust isegi tõsta.
Linus Pauling oli eelmise sajandi üks säravamaid teadlasi. 1930. aastate alguses avaldatud keemilise sideme olemust käsitlenud töö muutis ta oma aja üheks silmapaistvamaks nooreks keemikuks ning tõi talle lõppkokkuvõttes Nobeli preemia.
Teise revolutsiooni algatas ta paarkümmend aastat hiljem molekulaarbioloogia vallas. Pauling leidis, et sirprakulist aneemiat põhjustab hapnikku transportiva verevalgu – hemoglobiini – tavapärasest veidi erinev elektriline laeng. Väike erinevus mõjutas otseselt seda, kuidas see hapnikuga reageerib.
Pensionieale lähenedes lootis ta aga, et ta suudab teadusmaailma veelkord radikaalselt muuta. Pauling ennustas, et hädavajalikust doosist kordades suurema C-vitamiini annuse võtmine ennetab haigestumist külmetushaigustesse. Oma katsete põhjal oli ta veendunud, et C-vitamiin vähendab sarnaselt ka vähki haigestumist.
Lisavitamiinid võisid Paulingi hinnangul eluiga kümnete aastate võrra pikendada. Arvestades, et vitamiinide nimi on tuletatud ladinakeelsest sõnast ‘vita’ (elu), oleks see neile hüpoteesi paikapidavuse korral veelgi sobivam nimi olnud.
Silmapaistev keemik suri eesnäärmevähki 1994. aastal. Oma elu lõpuni vandus ta, et C-vitamiin oli selle arengut pärssinud. Paulingi tulemusi ei suudetud aga katseliselt juba tema eluajal korrata. Regulaarselt soovitatavast suurema vitamiinide doosi saanud vähihaigete ja kontrollgrupi suremusel polnud mingit olulist vahet. Rohkem kui viisteist tööd on sellest ajast saadik lükanud ümber C-vitamiini ja külmetushaiguste ennetamise vahelise seose.
Loe pikemalt: www.teadus.err.ee
