Töödeldud toitude tarbimise kasvuga on kaasnenud neurodegeneratiivsete haiguste esinemissageduse tõus. Enamasti kõneldakse sellest, et nendes “toitudes“ on vähe kasulikke toitaineid ja et need sisaldavad suurel hulgal suhkrut. Need on olulised, ent mitte ainsad tegurid. Et muuta tooted ahvatlevamaks ja et pikendada säilivusaega, muuta tootmine mugavamaks ja vähendada kulusid, lisatakse neile kunstlikke värv- ja lisaaineid, mis võivad mõjutada meie soolestiku baktereid.
Näiteks päris maasikad sisaldavad kiudaineid ning palju erinevaid vitamiine, mineraale ja fütotoitaineid, mis on kasulikud nii meie rakkudele kui ka meie tähtsatele soolebakteritele; seevastu kunstlik maasikamaitse, mis koosneb 51 kemikaalist, neid ei sisalda.
Ma ei leidnud ühtegi uuringut selle kohta, kas päris maitset asendav keemiline supp ka meie sõbralikke mikroorganisme kahjustab. Õnneks annavad paljud firmad avalikkuse survele järgi ning võtavad kunstlike maitseainete asemel kasutusele looduslikud. Nii näiteks teatas Taco Belli restoranikett 2015. aastal, et võtab kunstliku pipramaitseaine asemel kasutusele päris pipra. Teine näide: jäätistele, salatikastmetele, kohvivalgendajatele, kondiitritoodetele ja isegi burgerikotlettidele lisatakse tekstuuri parandamiseks ja säilivuse pikendamiseks emulgaatoreid. Emulgaatorid on puhastusvahendite sarnased molekulid nagu karboksümetüültselluloos, polüsorbaat-80, karrageen, polüglütseroolid ning kummid (näiteks ksantaan ja guar). Õnneks on teadlased asunud seda ainete klassi lähemalt uurima ning leidnud, et mõned emulgaatorid põhjustavad hiirtel nõrka põletikku, rasvumist, metaboolset sündroomi ja koliiti.
Letsitiin (mida sisaldab näiteks munakollane) emulgeerib samuti, ent ei avalda nii negatiivset toimet. Töödeldud toidud sisaldavad lisaks säilitusaineid, et vältida riknemist, ning mõningaid kemikaale lisatakse spetsiaalselt bakterite tapmise eesmärgil. Suure fruktoosisisaldusega maisisiirup, mida lisatakse paljudele töödeldud toitudele ja jookidele, sisaldab tavaliselt elavhõbedat. Elavhõbedat sisaldavat toopilist antiseptikumi merbromiin, mis hävitab baktereid, müüdi varem Mercurochrome’i nime all, kuid nüüd on see USAs keelatud, sest elavhõbe on närvimürk.
Ettevõtted, tarbijad ja isegi teadlased arvasid alguses, et kalorivabad kunstlikud magusained (non-caloric artificial sweeteners, NAS) on nagu patukustutuskiri – võid süüa kooki, ilma et peaksid liigsete kalorite pärast muretsema. Hiljuti ajakirjas Nature ilmunud uuring näitas aga, et NASid põhjustavad nähtavasti glükoosi intolerantsi (diabeedile eelnev seisund). Uus ja selle raamatu teema seisukohast oluline oli uuringus leitud fakt, et NASide kahjulik toime tuleneb nende mõjust soolebakteritele.
Ühes uuringus (mida sponsoreerisid suhkrutootjad) leiti, et magusaine Splenda kahjustab soolebaktereid. See on väga huvipakkuv leid selle tõttu, et kõnealust kemikaali kasutatakse sageli probiootikumide allikana turustatavate jogurtite suhkrusisalduse vähendamiseks. Selle uuringu hilisemad analüüsid (mis tehtivõib-olla Splenda tootjate vasturünnakuna) näitasid, et uuring on ebausaldusväärne ja tulemused kaheldavad.
Ühes uuringus leiti, et taimne magusaine Stevia on OK. Teises uuringus leiti, et Stevia ei pruugi probiootikumidele kõige paremini mõjuda. Kolmandas uuringus, kus kasutati sigu, selgus, et sahhariini sisaldaval kunstlikul magusainel oli piimhappebakteritele soodne mõju.
Käimas on uuringud selgitamaks, miks aspartaam (kommertsiaalse nimega NutraSweet) on seotud insuliinitundetuse ehk insuliiniresistentsusega ning samuti kaalutõusuga. Valdav osa viimasel ajal tehtud kunstlike magusainete uuringutest näitab, et need ained vähendavad mikroobide mitmekesisust ning avaldavad just kasulikele bakteritüvedele ebaproportsionaalselt suurt kahjulikku mõju. Võite nende tulemuste põhjal ise seisukoha kujundada.
Fakt on see, et paljud kunstlikud magusained tõepoolest vähendavad mikroobide mitmekesisust. Sel ja mitmetel teistel põhjustel leian ma, et peaksime oma magusaisu ohjeldama ning et päris toit on keemilistest aseainetest etem.
“Asjatundjad” soovitavad meil naatriumi tarbimist vähendada. See meenutab nende kunagisi soovitusi rasva kohta. Tegelikult on mõlemad soovitused liiga lihtsustatud. Naatriumi tarbimise vähendamine aitab väikest hulka kõrge vererõhuga inimesi, ent viies soola tarbimise kogu elanikkonna seas väga madalale, tekivad väga paljudel tegelikult probleemid. Soolatundlikel inimestel võib olla abi kaaliumisooladest [mõeldud on ilmselt Pan-soola tüüpi tooteid, mis sisaldavad tavalise keedusoola kõrval ka kaaliumkloriidi – tlk.], aga väga kõrge kaaliumi- või naatriumitase mõjub meie probiootikumidele halvasti.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Martie Whittekini raamatust “Tervise taastamine probiootikumide abil”.
