Oskus oleviku hetkes viibida on üks parimaid mooduseid, kuidas jälile saada, mil moel ego meid valitseb ja meid kannatama paneb. Kerge öelda, raske teha, sest ego leiutab meie tähelepanu hajutamiseks tuhandeid viise. Ego ellujäämisinstinktid on väga head ja ta saab aru, kui teda üritatakse teolt tabada.Ego ei taha, et hing tal kivikuninga rolli käest võtaks. Ego haaret aitab lõdvendada väga tavaline võte – oleviku tajumine ükskõik millisel hetkel. Paistab lihtne, kuid selle saavutamist õpetatakse paljudes raamatutes, millest mõni on lausa tuhandeid aastaid vana. Seda nimetatakse mediteerimiseks ja seda saab teha igal ajal nii koduseinte vahel kui ükskõik kus.
Alustuseks istuge nii, et teil oleks mugav. Kui istute toolil, toetage tallad maha ja asetage käed põlvedele. Laske oma keha vabaks, aga ärge vajuge sealjuures kössi. Soovi korral sulgege silmad ja lõdvestage mõttes eraldi iga kehaosa. Kujustage, et teie keha ja meel on lõõgastunud. Võite istuda ka maas, kuid jälgige, et te ennast kuidagi ära ei venita. Kui teete seda harjutust esimest korda ega ole harjunud oma keha kringliks keerama, soovitan teil toolile istuda. Pole tarvis mediteerimist valuga seostada.
Et juhtida mõistuse tähelepanu oleviku hetkele, keskenduge oma hingamisele, kõhu tõusmisele ja vajumisele, sõõrmetest sisse ja välja liikuvale õhule, kopsude täitumiseleja tühjenemisele. Lõdvestage lõug, hoidke huuled koos ja asetage keel esihammaste taha vastu suulage. Võite silmad kinni panna või jätta need pooleldi avatuks, pilk umbes 45-kraadise nurga all madalale suunatud, ilma et see millelegi peatuma jääks. Kui üritame hingamisele keskenduda, paneme tähele paari asja. Esiteks jälgime oma hingamist kas kramplikult või laisalt. Suuname kogu jõust tähelepanu hingamisele või jääme magama. Me ei hinga loomulikult, vaid sunnitult. Siis vajume mõttesse ja leiame end korraga mõtlemast Indiale, kontorile, möödunud nädalasele tülile kalli inimesega, vahvale sünnipäevamälestusele või homsetele õhtusöögiplaanidele. See on normaalne. See on välja ilmunud ego, mis surub meile peale arusaamu, kuidas asjad peaksid olema. Ego muutub iga kord nõrgemaks, kui laseme segavatel mõtetel minna ja keskendume taas hingamisele. Õeldakse, et selliste hetkede vaikus on kurdistav, ent ometi on see ka suur avarus, kus hing koha sisse võtab, et tajuda asju nii, nagu need on. Meie siseilm paistab siis lärmakam ja välismaailm ärritavam kui eales varem. Muutunud pole mitte miski peale meie suhtumise. Ärge mingil juhul kurjustage endaga, kui teie tähelepanu nihkub hingamiselt mujale ja te ei viibi enam kõrgemas teadvuses, mis võtab vastu kõik mööduvad helid, mõtted või kehalised aistingud.
Mediteerimine on raske. Kui lapsena kõndima õppisime, kukkusime pidevalt maha, kuid ronisime ikka püsti. Vanaduses on kõige olulisem, et aitaksime hingel alaliselt kõrgemas teadvuses viibida. Ego paiskab hinge tihti jalust, kuid kui te ta taas püsti aitate, jõuate eesmärgini ja leiate meelerahu.
Meeleteadlikkuse harjutamisega alustades märkate, et teie mõistus tegutseb omatahtsi! Kui see on esimene kord, mil oma mõistust tähelepanelikult jälgite, võite saada jahmatava kogemuse. Vaevalt olete silmad kinni pannud, kui teid ründavad mälupildid, tunded ja aistingud. Iga kord, kui koondame tähelepanu mõistusele ja muutume teadlikumaks, lubame hingel esile kerkida ja kaitsta meid takerdumast ego harjumustesse.
Meeleteadlikkuse meditatsiooni võib teha ükskõik kus ja millal – vaadates lihtsalt taevast või istudes vaikselt looduses, kirikus või templis. Pole oluline, mil moel seda teete, sest igal juhul aitab see teil tuleviku pärast muretsemisest üle saada. Meditatsiooni toel natuke rahu saavutanud, suudame vastu astuda mõistuse koletistele ja aru saada, et need on üksnes mõtete leiutised.
Allikas: Ram Dass “Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga”, kirjastus Pilgrim
