President Abraham Lincoln mõtles 150 aastat tagasi samuti julgetele tegudele, kui ütles: “Vaikse mineviku dogmad ei vasta tormisele olevikule. Kuna meie juhtum on uus, peame me ka mõtlema uutmoodi ning käituma uutmoodi. Me peame end vabastama orjastusest ja alles siis me päästame oma maa.” Nõnda kõneles ta Ühendriikide Kongressi ees, arutades oma aja tähtsaimat küsimust – orjapidamist. Kõik teadsid, et orjus tuleb lõpetada, aga kellelgi polnud vajalikku poliitilist tahtejõudu seda ka päriselt teha. Märkimist väärib tõsiasi, et tema öeldud sõnad peavad samuti paika tänapäeval, kui kasutada neid iseloomustamaks meie aja tähtsaimat kriisi – kliimamuutust.
ÜRO rahusaadikuna olen ma viimase kahe aasta jooksul reisinud kõikjal maailmas ning täheldanud, kuidas kõnealune kriis on muutnud meie planeedi looduslikku tasakaalu. Olen näinud selliseid suurlinnu nagu Peking vaevlemas tööstuse põhjustatud õhusaaste küüsis. Olen näinud Kanada iidsete maharaiutud laanemetsade ning Indoneesia mahapõletatud vihmametsade riismeid. Olen Indias kohanud talupidajaid, kelle kogu saak on sõna otseses mõttes ajalooliste tulvavete poolt minema pühitud. Olen Ameerikas näinud enneolematut põuda Californias, nagu ka meretaseme tõusu tagajärjel tekkinud uputust Miami tänavatel. Gröönimaal ja põhjapooluse lähistel on mind vapustanud ürgsete liustike kiire kadumine, mis on ületanud igasugused teaduslikud prognoosid.
Kõik see, mida olen oma rännakutel näinud ja teada saanud, on mind tõeliselt hirmutanud. Maailma teadusringkondades pole mingitki kahtlust selles, et tegu on inimtegevuse otsese tagajärjega ning kliimamuutuse mõjud muutuvad tulevikus mõõtmatult suureks. Nüüdseks teame, et kliimamuutused leiavad aset kiiremini kui isegi kõige pessimistlikumate teadlaste aastakümnete tagused hoiatused ette ennustasid. Kliimamuutustest on saanud otsekui piduriteta rong, mis ähvardab endaga kaasa tuua tõsise katastroofi kõigile meie planeedi elusolenditele. Mõelge nüüd sellele häbile, mida igaüks meist peab endas kandma, kui meie lapsed ja lapselapsed mõistavad, et meil oli võimalus see häving ära hoida, aga meil lihtsalt puudus selleks vajalik poliitiline tahtejõud.
Meie planeeti on võimalik päästa vaid siis, kui jätame fossiilkütused maa sisse, kus on nende koht. Vaja on tohutuid ja viivitamatuid muudatusi, mis tooksid endaga kaasa uue kollektiivteadvuse ning inimkonna uue kollektiivse arenguetapi, mida hoogustab ja võimaldab iga inimese kiireloomuline tegutsemine. Me kõik teame, et kliimamuutustele piiri panemine ei ole lihtne ettevõtmine, aga meil on käepärast selleks vajalikud vahendid – meil vaid tuleb neid kasutada enne, kui on liiga hilja. Käes on aeg julgeteks ja esmakordseteks tegudeks. Käes on aeg küsida üksteiselt, millise jälje soovime endast jätta ajalukku. Meie ühise planeedi elanikuna on meil kõigil käes aeg kuulutada lõpp vaidlustele, ettekäänete otsimisele ja aastatepikkuste asjatute uuringute korraldamisele. Me ei tohi enam lasta fossiilkütustega tegelevatel ettevõtetel manipuleerida ning määrata meie kõigi tulevikku mõjutavat teadust ja poliitikat.
Lincolni sõnadel on suur tähendus kõigile täna siia kogunenud inimestele: “Meid mäletatakse kõigi meie tegude kiuste. Meie läbitud suured katsumused valgustavad meid kas au või häbiga kõigile järgnevatele põlvedele. Me kas päästame üllalt Maa viimase suurima lootuse või hülgame selle julmalt.”
See on nüüd meie ülesanne – teie olete Maa viimane suurim lootus. Palume teilt planeedi kaitsmist. Vastasel juhul on lõpp nii meil kui ka kõigel, mis meie jaoks kallis.
Vaata Leonardo DiCaprio kõnet ÜRO-s:
