Leinava lapse aitamine koolis

Õpetajate ning õpilaste elu- ja õpikeskkond oleks märksa tervislikum, kui leinava lapse erilisi vajadusi osataks märgata. Kõige olulisem on tähele panna  keerukat suhet kaotusega seotud asjaolude ning ning lapse toimetulekuvõime vahel, seda nii klassiruumis kui ka väljaspool. Leinava lapse vajadustele peaks lähenema uuel ja värskel viisil koolisüsteemi siseselt, et luua noortele inimestele turvalisem paik õppetööks.

Laste leina tuleks näha kui hetkel toimuvat eluprotsessi, millele saab läheneda nii sõnade kui ka aktiivsete tegevuste ja sõnatu suhtlusega. Sellise mõistmise kaudu on koolitajatel võimalik luua lastevanematele, õpetajatele ja lastele turvaline keskkond, milles saaks oma raskeid tundeid tunnistada ja äbi elada.

Leina normaliseerimine

Tänapäeval peaks koolitajad esmalt tundma õppima normaalseid leinamärke, et muuta neid mõistetavaks ka lastevanemate ja õpilaste jaoks. Alles siis saab koolisüsteemi siseselt arendada välja viise leinava lapsega töötamiseks.

Koolitajatel on vaja mõista, et lastele ei meeldi teistest erineda. Oma vanema surma kogenud lapsed otsustavad tihti sellest mitte rääkida. Surmast mitte rääkimine võimaldab osadel lastel tunda end omavana mingitki kontrolli oma elu normaliseerimise üle.

Leinareaktsioonide normaliseerimine laste jaoks

On normaalne, et leinav laps:

• Imiteerib lahkunu käitumist.
• Soovib «näida normaalne».
• Tunneb vajadust rääkida oma lugu üha uuesti.
• Soovib kanda või hoida midagi, mis kuulus lahkunule.
• Rääkida armastatud lahkunust olevikus.
• Kaldub muretsema oma ja ellu jäänud lähedaste tervise pärast.

Lein, ADD ja LD

Tänapäeval pannakse lastele tihti valediagnoos ADD (attention deficite disorder – tähelepanu defitsiit) või LD (learning disabilities – õpiraskused) peale traumaatilise kaotuse kogemist. Hüperaktiivsus, impulsiivsus ja keskendumisraskused on normaalsed sümptomid leinas, mis saavad liiga sageli käitumuslikuks kriteeriumiks õpiraskuste diagnoosimisel. Kunstitööd saab kasutada leinateraapia tööriistana, mis aitab lastel ära tunda lahendamata jäänud leinatundeid ja endasse maetud või külmunud emotsionaalseid tõkkeid.

Meie, hoolivate täiskasvanutena, peame omama teadmisi normaalse ja keerulisema leina märkide tähele panemiseks. Austuse ja aktsepteerimisvõime tõstmine normaalses leinas avalduvate ärevusele ja depressioonile omaste tunnete suhtes, võib olla suureks abiks leina ja ADD või LD eristamisel.

Leinav laps võib:

• Muutuda klassi klouniks.
• Muutuda enesessetõmbunuks ja ebasotsiaalseks.
• Näha hirmuunenägusid ja teha öösel alla.
• Muutuda rahutuks, kui peab paigal istuma.
• Rääkida väljaspool oma järjekorda.
• Olla probleeme kuulamisega ja oma ülesande juures püsimisega.
• Muutuda ülijutukaks.
• Muutuda organiseerimatuks.
• Muutuda hoolimatuks oma füüsilises käitumises.
• Olla halva keskendumisvõimega väliste ärritajate juuresolekul.
• Olla raskusi juhiste järgimisega.

Teadlikkuse tõstmine leinast koolides

Väga sageli ütlevad täiskasvanud lastele, et «tuleb edasi liikuda ja oma leinast üle saada». Meie haridussüsteemis peame ära tundma ja omaks võtma oma leinateadlikuses toimuva leinaprotsessi. Iga lapse lein on unikaalne ja leinakogemus on unikaalne iga indiviidi puhul.

Kirjade ja luuletuste kirjutamine on leinateraapia tehnikad, mis võimaldavad lastel luua konkreetseid viise, kuidas rituaalselt mälestada oma lahkunud lähedase surma.

Sekkumisi leinava lapse puhul

Lapsed hakkavad endast paremini aru saama, kui nad suudavad väljendada varasemalt peidetud tundeid. Teadlikkus peidetud tunnetest võimaldab ka õpetajatel, lapsevanematel ja teistel hoolivatel täiskasvanutel olla paremas kontaktis sellega, mis toimub leinaprotsessis. Leinatunded ja -mõtted on jätkuvad ja pidevalt muutuvad, uhudes üle leinaja elu nagu ookeanilained. Need mõtted ja tunded võivad tulla ilma hoiatamata ning lapsed tunnevad, et pole ette valmistatud nende tugevuseks kooli situatsioonis.

Pea meeles:

• Leinaval lapsel on vaja teadvustada oma vanemat või õde/venda, kes suri, kasutades tema nime või jagades mälestust lahkunust.
• Leinaval lapsel on vaja oma lugu üha uuesti rääkida.
• Leinav laps vajab abivahendit nagu joonistamine, kirjutamine või rollimäng ja korduvat tegevust, mis võimaldaks oma kaotusega ja käesoleva hetkega seotud tundeid ja mõtteid turvaliselt endast väljapoole projitseerida.
• Leinav laps vajab luba minna turvalisse kohta väljaspool klassiruumi, kui need ootamatud ja kõikehõlmavad tunded esile kerkivad, ilma et ta peaks selgitama põhjust oma klassikaaslaste ees.
• Leinav laps on tihti ülihõivatud oma tervise või oma lähedaste tervise üle mõtlemisega. Võimalus reaalsuse kontrollimiseks – luba helistada ellu jäänud vanemale koolipäeva jooksul või külastada kooliõde – võib veenda poisse ja tüdrukuid selles, et nende ja nende perekondadega on kõik hästi.
• Leinav laps vajab mälestustööd, et luua füüsilisi viise oma tunnete meenutamiseks ning teistega jagamiseks. Mälestusraamatud on kollektsioonid joonistatud või kirja pandud tunnetest, mis võimaldavad lapsel turvalisel moel oma mälestusi taaskogeda. Raamatud on kasulikud vahendid, mis võimaldavad lapsel rääkida lahkunust ja avada arutelu. Lapsed võivad rääkida sellest, kuidas lähedane suri, ning jagada naljakaid, õnnelikke või kurbasid mälestusi.

Klassiõpetajad saavad pakkuda leinavale lapsele turvalist keskkonda:

• Lubades lapsel vajadusel ruumist lahkuda.
• Lubades lapsel vajadusel koju helistada.
• Korraldada vajadusel aeg-ajalt külastusi kooliõe ja nõustaja juurde.
• Muutes mõningaid tööülesandeid.
• Määrates klassiabistaja.
• Luues lapsele privaatset aega päeva jooksul.
• Andes rohkem positiivset tagasisidet õppetööle.

Kokkuvõte

Mida me oskame nimetada, sellega suudame ka toime tulla. See on kasulik seisukoht, mida õpetajad võiks mõista leinavale lapsele turvalise keskkonna loomisel. Kui professionaalid koolisüsteemis suudavad ära tunda ja väljendada oma leina ja kaotusega seotud mõtteid ja tundeid, siis suudavad nad olla ka eeskujuks õpilaskonnale, kellest tänapäeval üha suurem osa kogeb traumaatilist kaotust.

Üheksakümnendate lapsed kogevad kaotust läbi õnnetuste, haiguste, enesetappude, mõrvade ja AIDS-i. On ka palju surmaga mitteseotud teemasid, millel on lastele sarnane mõju. Perekonna stabiilsuse kadumine läbi eraldatuse ning lahutuse, vägivald ja väärkohtlemine, töötus, mitmed elukohavahetused, vanema vanglakaristus, alkoholi- ja uimastisõltuvus perekonnas on mõned paljudest leinateemadest, mis mõjutavad tänapäeva lapsi.

Koolitajad võivad pakkuda sõnavara leina käsitlemiseks, toetust, kriisi- ning hariduslikku sekkumist, ennetus- ning järeltööd. Administraatorid, õpetajad ja lapsevanemad võivad ühineda, et luua leinavale lapsele turvaline paik koolisüsteemi siseselt. Avades arutelu kaotuse- ja leinateemal, saavad koolitajad luua leinava lapse jaoks silla hirmu, isolatsiooni ja üksilduse maailma ning tõe, kaastunde ja väärikuse maailma vahele.

Allikas: Linda Goldman “Helping the Grieving Child in School”