On mitmeid põhjuseid, miks inimesed võivad valida enesetapu. Nendel põhjustel arutlemine ei ole selle artikli eesmärk. On mitmeid veebilehti, mis käsitlevad enesetappu ning selle ennetamist, mis tulevad esile veebiotsingus. Meie eesmärk, Kaotusvalust taastumise Instituudis, on aidata inimestel toime tulla selle tegevuse tulemustega. Piisab, kui mainida, et enamus nendest, kes valivad oma elu lõpetada enda käe läbi, ei mõtle kunagi selle peale, kuidas see neid, kes maha jäävad, emotsionaalselt mõjutab. Vastavalt Haiguste Kontrolli Keskusele (the Center for Disease Control) on enesetapp 10mnes juhtiv surma põhjus Ameerika Ühendriikides. Tartu Ülikooli uuringute kohaselt, kus uuriti 2006-2016 sooritatud enesetappe, on Eesti enesetappude arv jätkuvalt üks kõrgemaid Euroopas. Enam kui 200 inimest aastas otsustavad enesetapu kasuks. See on samm, mis mõjutab inimesi ülemaailmselt.
Probleem terminiga “Enesetapu üleelanu”.
Inimestest, keda on emotsionaalselt mõjutanud enesetapp, räägitakse tihtipeale kui “enesetapu üleelanutest”. See nutikas silt on tegelikult eksitav. Tegelikud enesetapu üleelanud on need, kes ebaõnnestuvad omaenese elu võtmises. Need, kes maha jäävad ja seisavad silmitsi emotsionaalse valuga sellisest kaotusest, on tegelikult leinajad. Neid mõnel muul moel sildistades, välditakse leinaja terminit. Inimeste sidlistamine ei aita nendel taastuda oma emotsionaalsest valust. Leinajatele erinevate siltide andmine on muutunud üsnagi populaarseks viimaste aastate jooksul. Komplitseeritud lein, hiline lein, oodatud lein, maskeeritud lein ja kumulatiivne lein on vaid mõned näited nendest. Mõnikord võib see “silt” muutuda heidutavaks, taastumiseks vajalike sammude tegemisel. Kui keegi ütleb sulle, et sa kannatad konkreetset tüüpi leina all ja samal ajal ei paku sulle võimalikke samme edasi liikumiseks, on väga lihtne seda silti lihtsalt aktsepteerida, kui osa sinu elust ning jätkata kannatamisega. Meie ühiskonnal tuleb väga hästi välja ütlemine, mis on kellegi juures valesti, pakkumata lahendusi, milliseid samme on vaja teha taastumiseks.
Miks kannatavad need inimesed niivõrd palju, kelle lähedane on sooritanud enesetapu?
Enesetapu järelmõjuna võivad kaasneda ülevoolavad tunded. Küsimus “miks ta seda tegi” on tihtipeale see küsimus, millele ei ole võimalik kunagi üdini vastata, isegi siis, kui nad jätsid endast maha kirja. Enamus meist ei ole kunagi õppinud selgeks mehhanismi, mis aitaks meil toime tulla emotsionaalse lõpetamatusega, mis selle küsimusega tõusetub. Peale enesetappu küsivad need, kes jäävad maha, endalt vägagi palju – kas olid mingisugused märgid või viited, mida me ei märganud või mingid viisid, kuidas me oleksime saanud seda ära hoida. Need on normaalsed ja loomulikud mõtted, millega seisavad leinajad silmitsi. Tagantjärele on lihtne mõista erinevaid valikuid, mida nad oleksid võinud teha, seistes silmitsi sellise traagilise sündmusega. Veelkord, see on olukord, kus üritatakse kasutada loogikat selleks, et toime tulla emotsionaalse sündmusega. Pole küsimustki, et kui nad oleksid teadnud, et see inimene plaanib endalt elu võtta, et sõbrad ja lähedased tegutseksid teistmoodi. Ilmselge probleem seisneb selles, et me ei tea tõeliselt mitte kunagi, mis toimub teise inimese peas, sõltumata sellest, kui palju me ka ei püüa end teisiti veenda.
Kahjuks leiavad mõned inimesed oluliselt vähem positiivset ja kasulikku tuge ümbritsevatelt inimestelt peale sellist, niivõrd emotsionaalselt valusat, kaotust. Samal ajal kui suhtumine on muutunud läbi aja, mil räägitakse ja kirjutatakse järjest rohkem enesetapust, kahtlevad siiski paljud, kas jagada teistega, et see oli surma põhjuseks. Paljude sees on endiselt hirm teistele ütlemise ees, et nende lähedane võttis eneselt elu, kartes seda, kuidas teised võivad reageerida. See võib olla väga tõsine probleem, eriti usklikes kogukondades, kus nähakse enesetappu kui patutegu.
Võimetus jagada rahulikult teistega emotsionaalset valu, millega me silmitsi seisame, muudab leinamise protsessi komplitseerituks. Hirm küsimuste ja kommentaaride ees, mis võivad tulla teistelt, põhjustab leinajatel emotsioonide allasurumist, selle asemel, et samme astuda kaotusvalu ja leinamise protsessi läbimiseks.
Mis on lein?
Lein on normaalne ja loomulik reaktsioon igasugusele suurele muutusele, mis aset leiab sinu elus! Kui seda muutust põhjustab järsk ja ootamatu surm, seisavad need, kes maha jäävad, silmitsi tohutul määral “lõpetamata asjadega” sellest emotsionaalsest suhtest. Need leinajad leiavad endid mõtlemas kõikidele vestlustele ja aruteludele, mida kunagi lõpuni ei lahendatud. Nad mõtlevad asjadele, mida nad soovivad, et oleksid teinud teisiti selles suhtes. Nad leiavad end silmitsi seismas tulevikuga, mis erineb väga palju sellest, mida nad olid oodanud, kus see inimene on osa nende elust. Lihtsalt kirjeldatuna – nad kalduvad keskenduma asjadele, mida nad soovivad, et oleks võinud olla teisiti, parem või enamat selles suhtes. Sellised küsimused ja emotsionaalsed teemad on tavapärased kõikidele leinajatele. Kahjuks enamus inimesi ei ole kunagi õppinud või neile pole kunagi antud kasulikke tööriistu nendega toimetulemiseks. Enamus meist veedavad eluaja õppimaks seda, kuidas alla suruda valu ja kurbust, selle asemel, et õppida kuidas liikuda teisele poole hävitavat ja poovat jõudu.
Hea uudis on see, et on olemas positiivne ja tõhus viis sellest raskest leinamise protsessist läbi käimiseks! Kaotusvalust taastumise meetod (The Grief Recovery method) on tõeliselt tõhus lähenemisviis emotsionaalse kaotusega toimetulemiseks. Selle ülesehitus muudab selle eriti tõhusaks mehhanismiks nende jaoks, kes seisavad silmitsi lähedase kaotusega läbi enesetapu. See meetod räägib üdini lahendamata asjadest suhetes. Need tuuakse esile Kaotusvalust taastumise käsiraamatus (“The Grief Recovery Handbook”), mille autoriks on John James ja Russell Friedman. Õpikuks olemise asemel – mis ütleb mida sa pead tegema – on see juhendatud rännak, mis selgitab lahti “väärinformatsiooni,” mida enamus meist on õppinud varajases eas selle kohta, kuidas toime tulla emotsionaalselt valulike sündmustega. Enamjaolt öeldakse meile “ole tugev”, “leia endale tegevusi” ja “ära tunne end halvasti”, kui me kogeme kurbust. See ei paranda meie enesetunnet ja selle asemel julgustab meid kokku pakkima oma tunded. See emotsionaalne valu ei lähe ära, vaid selle asemel tuleb esile siis, kui meile meenub see kaotus või olukord. Iga kord, kui kurbus tuleb uuesti esile, on see meenutuseks, et me ei ole kunagi tegelenud tõhusalt selle emotsionaalse valuga. Autorid juhendavad sind läbi vajalike sammude, kuidas toime tulla emotsionaalse valuga, illustreerides igat sammu näidetega sellest, kuidas nad ise võtsid ette samasuguseid samme taastumiseks. Lõpptulemusena oled sa suuteline nautima häid mälestusi, mida see inimene sinu ellu tõi, selle asemel, et järjepidevalt keskenduda tema surmale.
Sellistes olukordades, kus inimene jättis su maha suure emotsionaalse valuga (ja väga väheste heade mälestustega), annab see sulle vajaliku tegevusplaani, et põgeneda igavesti nende valulike sündmuste haardes olemisest. Seda tegevusplaani saad ise ellu viia iseseisvalt või läbi toetuse sertifitseeritud Kaotusvalust taastumise meetodi spetsialisti (Grief Recovery Method Specialist) toel, keda on sertifitseerinud Kaotusvalust Taastumise Instituut. Eestis on ainukene sertifitseeritud Kaotuvalust taastumise meetodi spetsialist – Meeli Laane. Erinevalt tavapärastest tugigruppidest, mis tihtipeale keskenduvad vaid sellele, kuidas järjepidevalt vabastada sinu emotsionaalset valu, andes vähest lootust taastumiseks, on see programm keskendunud edasi liikumisele. See lubab sul lõplikult vabastada valulikud mälestusted.
Allikad
- “The Grief that comes with suicide” Grief Recovery Institute
- “Suur uuring: suitsiidini jõuavad sagedamini töötud, üksi elavad ning kuritegeliku taustaga inimesed” Maiken Mägi.
Autor: Stephen Moeller
Tõlge: Meeli Laane
Leina toetamise ja leinaga toimetuleku töötuba on toimumas Tallinnas 6. detsembril.
Info selle kohta leiab SIIT
