Tänapäeva kiirenev ühiskond võtab meilt oskuse kuulata ja märgata. Pidev lärm takistab meil tähele panemast seda, mis toimub meie elus siis, kui seal on vaikus.
Kiirelt pimenevad päevad annavad võimaluse tühjuseks ja vaikuseks. Just praegusel aastalõpul on hea istuda maha ning olla enesega üksi. Küsida endalt ausaid küsimusi:
Kas ma austan ja armastan end tõeliselt? Olen enese vastu hell ja armastav?
Kes on inimesed minu ümber? Kelle kõrval ma ärkan ning kes ravib mind terveks, kui olen külmetunud?
Kelle kõrval ma soovin vananeda ja kiiktoolis lapselastele muinasjuttu lugeda?
Mida ma oma elult tõeliselt soovin? Kas ma elan kirega? Naudin igat minutit oma päevast?
Aastalõpp toob palju küsimusi, kuid vähe vastuseid. Me võime küsida endalt küsimusi, mis on üdini ausad, kuid vahel teevad ausad vastused haiget. Ometigi viib vaid ausus meid lähemale iseendale.
Lähemale iseendale jõuab vaid vaikuses. Märka, kui palju on sinu ümber müra ühes päevas. Mina olen hakanud seda märkama ning teadlikult osa müra välja lülitama. Märka, kui väike aeg sinu päevades kuulub vaikusele. Vaikusele, kus kuuled kella tiksumist ja oma südamelööke. Kuuled, kuidas lumi kukub katuselt ning kass nurrub. Need hetked on muutunud meie elus defitsiidiks, sest need on kõige väärtuslikumad.
On inimesi, kes eiravad teadlikult oma elus üksiolekut ning vaikust. Märka inimesi, kes sisenevad ühistransporti. Esimese asjana haaravad nad nutitelefoni ja hakkavad sealt midagi olematut otsima. See olematu otsimine on põgenemine selle eest, et vaadata otsa võõrale inimesele enda kõrval. See on põgenemine naeratamast võõrale. See on põgenemine selle eest, et lihtsalt olla ja mõtiskleda. Et kuulata, mida räägib sinu keha ning süda. Mille eest me siis tegelikult põgeneme? Enda eest.
Aega iseendale tuleb võtta, kasutada ja sellesse tuleb investeerida. Suurim väärtus on see, et aeg üksinda annab sulle võimaluse olla nii nagu soovid! Olles üksi saad parimaks sõbraks iseendaga.
Üksindus ei ole üksildus. Üksindus annab sulle uue elu ja jõu, et edasi liikuda. Üksilduses leiad aga kurbuse. Märka vahet üksindusel ja üksildusel.
Kui me jääme iseendaga kahekesi, tabab meid esmalt kummaline kõhedus – mida ma nüüd oma eluga ette võtan, ma ju ei räägi kellegiga ega vaata kellelegi otsa, olen ainult mina ja mina. Ja see kummaline vaikus. Ei oska astuda ega istuda, olla ega käituda. Kui inimkond saaks aru vaikuse väärtuslikusest, näeksime tänaval palju rohkem rahulolulisi ja tasakaalukaid inimesi. Vaikus on loodud selleks, et midagi selgineks ja lahustuks ning saaks tekkida uus hääl, uus õhk ja uus hingamine. Vaikus on justkui vesi, mis lahustab enamus aineid ära. Nii nagu vesi lahustab aineid, lahustab vaikus meie sees negatiivsuse, keerulised olukorrad ja hirmu. Jäädes iseendaga üksinda saad sa tundma tõelist ennast, sest kõik tunded, mõtted ja emotsioonid on nüüd sinu kätes, sul ei ole enam põgeneda kellegi seljataha. Sa ei saa enam iseenda eest peitu pugeda – nüüd, siin ja praegu pead sa tegelema oma väiksemate ja suuremate vigade, hirmude ning valudega.
Võta just nüüd, kui aasta hakkab lõppema, aega iseendale. Märka, kui palju erilist, head ja ilusat on sinu sees. Mine endaga kahekesi kohvikusse ning premeeri end hea koogiga. Mine jaluta looduses ning kuulata imetabast vaikust. Küsi endalt ausaid küsimusi ja leia need veel ausamad vastused.
Soovin kõigile armsatele inimestele armastusest rikkaliku aega!
Autor: Tuuli Mäemat
