Mõeldes tagasi enda lapsepõlve peale ei meenu mitte kuskil tunnis või trennis oldud aeg, vaid see hetk kus sai mängida ja olla lihtsalt niisama. Aeg, kus sai ronida puude otsa ja ehitada onne, mängida kodu või poodi.
Täna me peame niisama olemist ja mängimist aja raiskamiseks. Igal võimalikul hetkel püütakse lapse päevakava ära planeerida – trennid, keeleõpped ja muud struktureeritud, juhendatud tegevused.Paraku aga osutub just see vabalt, ilma mingi struktureeritud tegevuseta oldud aeg üheks kvaliteetsemaks. Mitte et ei oleks vaja õppida tantsimist, laulmist, kirjutamist, joonistamist või võõrkeeli aga nn.
