Selleks, et kohtuda oma elu armastusega, tuleb julgeda riskida. Kui kardate ebaõnnestumisi ja mängite ainult neid mänge, mida saate võita, siis te ei ela, vaid hingitsete. Seni, kuni arvate, et hästi elatud elus ei ole kaotusi, ebaõnne ja pettumusi, seni elate tõenäoliselt elu, mis ei sütita ega inspireeri teid. Riskide võtmine tähendab, et murrate välja oma mugavustsoonist. See tähendab, et hakkate tegutsema teisiti kui varem, võtate vastu väljakutsed ja tegutsete ennast ületades. Vaid nii saab lasta armastusel oma ellu tulla.
Armastuse jaatamine
See, kes soovib olla armastaja, peab alustama sellest, et ütleb armastusele “jah”… Armastaja ütleb elule “jah”, rõõmule “jah”, teadmistele “jah”, inimestele “jah”, erinevustele “jah”. Ta mõistab, et kõigil asjadel ja inimestel on talle midagi pakkuda, et kõiges peitub kõik. – Leo Buscaglia, “Armastus”
Seitsmeaastasena meeldis mulle TV-saade “Batman”. Teglikult meeldis mulle Batman ise. Ta oli kõige mehelikum ja tugevam kangelane. Väikese tüdruku jaoks, kes kasvas ilma isata, oli see igatahes vägev värk. Selle sarja produtsendid nähtavasti teadsid, et enamus vaatajaskonnast on väikesed minestavad tüdrukud, sest ühel õhtul kuulutasid nad välja võistluse – ja auhinnaks oli kohting Adam Westiga, näitlejaga, kes mängis Batmani. Olin ülimalt elevil. Kohtingu võitmiseks oli vaja saata saatesse oma nime ja aadressiga postkaart. Ka mina tahtsin nii väga oma kaarti sinna saata, aga mul oli liiga häbi ja piinlik tunnistada oma emale, et ma tahan võita kohtingut Batmaniga. Lükkasin pidevalt emalt abi küsimist edasi, et seda postkaarti saata. Loosimise hommikul olin masendunud, et polnudki osalenud. Ma ei suutnud taluda mõtet, et mina ei saagi võita. Seepärast hakkasingi fantaseerima, et keegi tundmatu saatis hoopiski selle postkaardi minu eest. Ootasin kannatlikult saate lõpuni, lootes, et vaatamata kõigele hõigatakse siiski võitjana välja minu nimi. Kuid oh häda, olin löödud, kui kuulsin hoopiski teise tüdruku nime, mitte enda oma.
Mu süda murdus ja ma nutsin end sel õhtul magama. Ja nii toimivad väga paljud meist. Igatseme kõigest südamest armastust, aga kui on vaja teha midagi konkreetset selle jaoks, siis lööme põnnama. Kuid vaatamata sellele loodame endiselt ja palvetame, et keegi kuskil märkab, kui meeleheitlikult me vajame armastust. Me ei astu ise ühtegi sammu, ainult fantaseerime, et keegi kuidagi kuskilt tulebja päästab meid selle igatsuse käest.
Deanna, armas, arukas kolmekümneaastane naine, kurtis mitu kuud, et ta ei ole ühegi toreda mehega tutvunud. Tal oli selline idealistlik kujutlus, et ta peaks kedagi “loomulikult” kohtama, ilma ise midagi tegemata. Naise arvates oli “pingutamine” kellegagi tutvumise nimel liiga “kunstlik”. Ta pidas ennast meeste suhtes “pirtsakaks” ja ei uskunud, et need mehed, kellest tema huvitatud on, oleksid huvitatud sellisest inimesest, kes “kõvasti pingutab”. Kuna ta keeldus osalemast vallalistele mõeldud üritustel, ei kasutanud kohtingufirmade teenuseid ega palunud abi ka oma sõpradelt, siis istus ta väga paljudel laupäevaõhtutel üksinda kodus. Lõpuks, peale minu pidevat – ja olen kindel, et tema jaoks ka ärritavat – keelitamist nõustus ta osalema ühel vallalistele mõeldud üritusel, vaatamata sellele, et tundis ennast seal häbelikult ning piinlikult. Kuid sel samal õhtul tutvus ta mehega, kes talle päris meeldis ning hakkas temaga kohtamas käima. Kuigi see suhe ei läinud küll täpselt nii, nagu naine lootis, inspireeris see kogemus teda liituma interneti kohtingufirmaga. Viimaste kuude jooksul on ta kohtunud mitme sümpaatse mehega, kes kõik otsivad endale tõsiselt elukaaslast. Üks neist meeldib talle eriti ja nüüd käib ta ainult temaga kohtamas.
Mõnikord kasutame oma selektiivsust vabandusena, et riski vältida. Igatseme armastuse jõududele alistuda, ent soovime samas seda kogemust igakülgselt kontrollida. Deanna kartis tegelikult väga, et kui teised saavad aimu, kui väga ta tegelikult suhet igatseb, siis võib juhtuda, et see lõppeb tema jaoks alanduse või tõrjumisega. Ta kartis, et tema uskumus, et “kõik head mehed on juba võetud” saab ainult kinnitust. Mingil tasandil oligi kergem jääda fantaasiamaailma oma printsi ootama – et küllap ta ühel ilusal päeval ilmub lihtsalt maagiliselt välja, kas keemilises puhastuses, poes või valgusfoori taga. “Seni, kuni ma ei “püüa” teda leida, pole ka pettumus nii suur, kui ta siiski välja ei ilmu,” mõtles ta.
Kurdame, et meie elus on nii vähe armastust, aga ise oleme ennast sulgenud oma kaitsevalli taha. Ütleme keregekäeliselt, et soovime rohkem armastust oma ellu, aga see omakorda nõuab, et me poleks kaitsepositsioonis, vaid riskeeriksime olla avatud täiesti uuel tasandil. Paljud on nii ametis teistele mulje avaldamisega, et unustavad täiesti olla ka ise haavatavad. Meie vajadus head muljet jätta pimestab meid ja nii jäävad meil märkamata paljud võimalused luua suurepärast ja tähendusrikast suhet.
Kui ma ütlen, et soovin oma elus kogeda rohkem armastust, siis tähendab see, et pean ka ise olema avatud kõigi nende inimestega suheldes, keda kohtan, ja mitte ainult nendega, kes esmapilgul tunduvad sellistena, kellelt mina saaksin seda, mida mina tahan. Armastus tuleb meie juurde mitmel moel. Meil pole aimugi, millal või kuidas see saabub. Ega milline ta tulles välja näeb. Enamik meist loodab välgusähvatuse sarnast elamust – “üks pilk ja ma teadsin”. Sedasorti äratundmiste kirjeldused on sügavalt kinnistunud meie kollektiivsesse teadvusesse ja sellist asja peetaksegi “tõeliseks armastuseks”. Kuid on olemas ka teist tüüpi armastus, aeglane ja rahulik, mida sageli kohe esmapilgul ei märgata. See on sedasorti armastus, mis imbub vaikselt sisse nagu suhkur ja sool toidusse, vargsi poeb su südamesse, kui sa ise magad.
Üks kõige armsamaid paare, keda tean, töötas koos aastaid ja alles siis, kui nad mõlemad umbes samal ajal juhtusid oma partneritest lahku minema, märkasid nad äkki ühel tavalisel tööreisil teineteist. Alati me ei tunne kohe ära seda inimest, keda otsime. Seepärast on oluline jääda avatuks ja uudishimulikuks kõigiga, keda kohtame, ja oodata igast kohtumisest parimat. Seda “Õiget” otsides soovime leida inimest, kes täiendab ja tasakaalustab meid. Me loodame, et tal on samalaadsed väärtushinnangud ja arusaamad. Kuid pidagem siinkohal meeles, et me ei otsi ometigi enda klooni. Parim abielu ongi erinevustega harjumine. Mitte keegi ei ole täpselt samasugune nagu me ise. Me ei peaks mitte ärrituma, vaid olema tänulikud, et see teine inimene on meist erinev. Ja seetõttu on meil vaja jääda avatuks kõigile uutele ideedele ning kogemustele, mis võivad meile esialgu vägagi võõrad näida.
Uute inimestega tutvudes jääge neutraalseks, kuid vastuvõtlikuks. Suhelge, kuni saate aimu sellest, mida neil omalt poolt teile anda on. Inimene võib olla suurepärane, aga ta ei pruugi olla avatud armastusele. Jälgides teise inimese käitumist, saate teada, kas te sobiksite. Kui inimene on järjekindel ja teeb seda, mida lubab, on tundlik ja hooliv teie ja teiste suhtes, siis võite end juba pisut rohkem avada. Kui ta aga ütleb näiteks, et tal on “kohustuste foobia”, kui ta ei pea sõna või käitub lugupidamatult ja hoolimatult teie või teiste inimeste tunnetega, siis ärge avage ennast. Me ei saa lubada oma suurel igatsusel armastuse järele meid pimestada – me peame teise inimesega põhjalikumalt tutvuma, et mõista, mida tal sellel ajahetkel meile pakkuda on.
On arusaadav, miks me mõnikord kaitseme end armastuse kogemise eest. Paluge mõnel lesel rääkida, mida tema süda tundis, kui ta oma armsama kaotas, ja te hakkate mõistma. Armumine on kõige haavatavam seisund üldse siin ilmas. Keegi meist ei tea, mis edasi saama hakkab, ja see on hirmutav. Enne kui ma kohtasin Marki, elasin täiel rinnal ja nautisin elus olemist. Mingil tasandil olin ka kogu aeg teadlik enda surelikkusest. Sügavalt vaimse inimesena olin teataval määral isegi valmistunud enda surmaks. Aga siis, kui ma armusin, tundus mulle, justkui poleks ma kunagi teinud mingitki spirituaalset tööd iseendaga! Äkki tundus, et ka saja-aastaseks elamine pole piisav. Tahtsin aega juurde. Tahtsin igavikku. Sain esimest korda päriselt aru, kui habras ja õrn võib olla elu. Mustad stsenaariumid kummitasid mind. Mis saab, kui jään haigeks? Mis saab, kui mu mees hukkub lennuõnnetuses? Mis saab, mis saab, mis saab? Meie vältimatu surm ja teadlikkus sellest, kui lühike on meie mõlema elu – armastus tema vastu oli nagu üks suur valu mu sees. Kui teil on laps, siis kindlasti mõistate mind. Armastada kedagi täielikult, lõputult – see on hirmutav ja samas ka joovastav kogemus. Seepärast lähebki enamusel meist aega, enne kui oleme valmis oma südant täielikult avama ja alasti tulle jooksma.
Armastada tähendab riskida. Pole olemas teist teed. Kui kardate ebaõnnestumisi ja mängite ainult neid mänge, mida saate võita, siis te ei ela, vaid hingitsete. Riski võtmine tähendab, et ei saa ette ennustada, et te võidate ja saate seda, mida tahate või et te kaotate ja ei saa seda, mida tahate. Risk, millel on kindel tulemus, pole enam risk. See tähendab hingitsemist. Seni, kuni arvate, et hästi elatud elus ei ole kaotusi, ebaõnne ja pettumusi, seni elate tõenäoliselt elu, mis ei sütita ega inspireeri teid. Riskide võtmine tähendab, et murrate välja oma mugavustsoonist. See tähendab, et hakkate tegutsema teisiti kui varem, võtate vastu väljakutsed ja tegutsete ennast ületades. Teatud hulk kahtlusi ja ebakindlust on normaalne, aga tuletage endale meelde, et senine tegutsemisviis on loonud sellise elu, mida elate praegu. Lihtsalt ei ole võimalik oma elu muuta, kui te ei võta riske – ja oma elu on võimalik muuta just nii palju, kui palju riske soovite ja suudate võtta.
Selleks et tuua oma ellu rohkem armastust, peate ütlema “jah” asjadele, millele varem oleksite öelnud “ei”. Võib-olla peate loobuma liigsest hinnangute andmisest ja vigade otsimisest nende puhul, kellega kohtamas käite. Võib-olla peate taluma ebamugavust, mida tekitab teile loobumine kõige kontrollimisest. Võib juhtuda, et peate hoolimata halvavast hirmust vigu teha siiski edasi liikuma. Pidage meeles, et kui poleks vigu, siis enamikku inimesi polekski olemas. On suur vahe, kas elate täiel rinnal ja võtate riske, mis ei pruugi õnnestuda, või künnate täie jõuga edasi, vaatamata sellele, et oma südames teate, et teete tegelikult suure vea. Viimase puhul on motivatsiooniks klammerdumine ja see näitab, et teil puudub usk nii endasse kui ka teistesse. Esimesest algab kõik see, millel on elus mõte. Ärge laske eksimishirmul teilt ära võtta võimalust armastada. Meenutage endale, et igast tehtud veast on tulnud vähemalt üks hea asi.
Meie maailmas on loomulikult tõendust selle kohta, miks peaksimegi jääma kaitsepositsioonile üksteise suhtes. Kuid igas päevas on ka armastust, mis meenutab meile, et olemas on ka maailm, kus armastus on reaalsem hirmust. Oleme rääkinud seni peamiselt isiklikust elust, aga teen ettepaneku kaaluda seda ka laiemas plaanis – mis tunne oleks elada maailmas, kus inimesed ütlevad teineteisele “jah”, ütlevad “jah” võimalusele olla üksteisega sügavamas, hoolivamas ja heasoovlikumas ühenduses?
Harjutus
Tehke nimekiri kõigist nendest riskidest, mida te pole võtnud ja/või tegudest, mida olete püüdnud vältida oma armastuse otsimise teekonnal. Mõelge iga riski või teo üle, lõpetades lausid nii mitmel erineval moel, kui te tahate.
- Kardan, et kui teen seda, siis ……….
- Seda tegevust vältides kaitsen ma ………
- Asjad, mida võiksin teha ja mis kujutavad endast riski, on ……….
- Need asjad, mida olen valmis tegema, on ……….
- Teen need ………. (asjad) ära ………. (mis ajaks).
Praktiline ülesanne
Teie tänane ülesanne on teha vähmalt üks asi, mis teil juba ette teada ei õnnestu. Esitage ebamõistlik palve, julge väide või püüdke saavutada midagi, mis tõenäoliselt ei õnnestu ja lõppeb pettumusega.
Ja veel, püüdke olla rohkem avatud, kui tavaliselt olete. Vastake täna teiste poolt esitatud kutsetele, palvetele, ideedele, ettepanekutele jaatavalt. Jaatavalt ärge vastake ainult siis, kui see teid tõesti kahjustab. Tuletage endale kogu päeva jooksul meelde, et oleksite võimalikult avatud ja vastuvõtlik.
Autor: Katherine Woodward Thomas
Allikas: Katherine Woodward Thomas “Kuidas leida seda “õiget””, kirjastus Pilgrim
