Ega siin tegelikult mingit kunsti polegi. Kui hästi läheb, siis saad sellest aru siis, kui sa tunned, et ei sobi enam kempsust laekuvalt lapselt küsida: „Kas sa käsi pesid?“ Kui sellist selgelt eristuvat momenti ära ei tunne, siis peab lihtsalt hoolega peale passima. Kogu lugu. Kui Karl sündis, siis olin ma ise, what-I-call, noor. Keskkooli lõpetamisest oli vaevu mõni aasta möödas. Selge see, et lapsega kohtumine võib osutuda selliseks sündmuseks, mis sunnib oma elu ja värke ümber hindama. Võib-olla lausa vahvaid eesmärke seadma, kirjutab Kristi Markov, wannabe-illustraator ja elupõline turismientusiast, Karl Martini, Karmeli ja Georgi ema raamatus „Emaduse ilu ja valu“.
Kui ma nüüd hetkele õigesti näppu peale panna oskan, siis lahtiütlemise peen kunst sai impulsi juba sel ajal, kui ma polnud Karliga veel kohtunudki. Ta poksis mu kõhunahka alles seestpoolt, kui ma vist elus esimest korda eesmärkide peale mõtlesin.
Suure ponnistamise peale, kõiki asjaolusid arvestades ja suurt pilti silmas pidades leidsin, et kõige-kõigem eesmärk võiks olla see, et saan vanaemaks õunapuu otsas. Kavalalt oli selle plaani sisse arvestatud, et siis olen ma järelikult endiselt terve, aus, õnnelik ja kõbus, küllap ka haritud, kuid ikka uudishimulik, ning reisinud, teinud ja näinud piisavalt, et õunapuu otsa vanaemaks passida.
Rõõm nii kavalalt hiilgava plaani üle oli siiski üürike, sest leidsin sõnastusest kohe paraja apsu. Vanaemadus. Appike, ma panen oma elueesmärgi õnnestumise kohustuse (olgugi et osaliselt, aga siiski) sellele kõhupoksijale! Ei-ei … Noppisin kiiresti vanaemaks olemise sellest eesmärgist välja ja tegin takkajärgi veel hoolega sõnades reha, et oleks kindel, et mina üksi saan masterplaani rakendumise eest vastutada. Noh, jäi üsna sama plaan. Õunapuu, teinud-näinud, terve, õnnelik ja muu nodi jäi sisse, aga vanaemaks saamise kriteeriumi panin ära kausta „Kui nii läheb, siis uujee, hallejuulia ja jess!“.
Jah, kummalisel kombel pean ma just seda mõtterallit oma päriselt emaks olemise alguseks. Ühtlasi sai neist hetkedest maamärk lahtilaskmise kunsti õppimise teekonnal. Kahjuks olen liiga palju kohanud vanemate ja laste suhteid, kus nabanööri iial läbi ei lõigata. Lapsed on vanemate lõksus ega julge teha nende heakskiiduta mingeid otsuseid. Iga kord, kui juba vanaldane laps tahaks kolida, töökohta muuta või kellegi toredaga kurameerida, läheb emal puus paigast ära või saab ta kohutava lööbe, mis nõuavad vanaldase lapse täit tähelepanu, ja nii jääb selle lapse enda elu elamata.
Pärast seda, kui ma olin kuskilt lugenud vahvust „kodust peaksid lapsed saama ainult juured ja tiivad ning muu peab lapse enda valik olema“, sain lahtilaskmise kunsti magistrikraadi. Vähemalt mõtetes. Sellest ajast alates toetun alati juurte ja tiibade andmise põhimõttele, kui pean mingeid lapsevanemlikke otsuseid kaaluma (uskuge, mul on neid kaalutud nii kärbeskaalus kui ka 14 vaala suuruseid).
Juured on hea keel, mille abil on mõnus mõtelda ja ennast hästi väljendada; uudishimu ja väärikas suhtumine ennast ümbritsevasse; teadmine, et maamunal on alati, a-la-ti, üks koht, kodupesa, kuhu kindlalt igal ajal pöörduda saab. Tiivad on julgustav õlalepatsutus kõigi otsuste puhul (olgu, ma ei mõtle päris kindlasti ennasthävitavaid tegevusi, aga kui väärtuste baas on enam-vähem kõva, siis selliseid tuleb harva või mitte üldse ette) ja tiibade sirutamist võimaldava keskkonna loomine oma lapsenattidele.
Jah, jeerum, ka selle peale mõtlesin ma neil kaugetel aegadel, kui esimene laps alles arvas, et maailm ongi nii ilusasti roosa, nagu päike läbi kõhunaha tunduda võis, et ma armastan seda last: a) kui ta on gei, b) kui ükskõik, mis ka poleks, c) kui ta on hiinlane. Viimane muidugi oli mõeldud kõiki edaspidiseid lapsi arvestades. Olen alati olnud liiga tugevalt Astrid Lindgreni mõjusfääris. Kuna ühes tema raamatus oli kirjas, et iga neljas laps maailmas on hiinlane, siis c) oli pigem neljandale lapsele mõeldud. Isegi nii kaugele läksin ma, et otsustasin olla selle oodatava poisikese tulevase naise suhtes alati leebe ja heatahtlik, ükskõik, milline ta siis ka poleks. Täna saan kergendusega öelda, et tollesama poisikese kaaslasest on saanud mulle tütar number kaks, sest ta on nii ilmatult armas. Lubadus olla tore ämm kehtib siis edaspidi ka teiste laste puhul.
Ei saa kuidagi väita, et kogu see lahtilaskmine oleks ülemäära kerge olnud. Mõned head juurte ja tiibade moodi põhimõtted on siis nagu põrand, kuhu raskete teemade puhul toetuda, sest osa mõttepunnitamisi otsuste kaalumisel – teinekord viie nanosekundi jooksul, eks ole – on üsna valusad ja nõuavad parajat eneseületamist. Kohati on emadus mu meelest liiga pühaks kuulutatud ja surve ühiskonnas-lähikonnas juurdunud arusaamades vastuvoolu ujuda on väga karm katsumus. Samas on aga tulemused oma laste pealt vaadates neid pingutusi väärt.
Ma olen päris kindel, et kui väärtuste kogutud teosed on imikuga korduvalt läbi arutatud (arutatud, mitte omandada kästud), siis edaspidi on väga lihtne anda lastele rohkem vabadust, ja vabadusega kaasneva vastutuse võtavad nad ise. Väga lihtne skeem. Muidugi on selle va kunstiga tobedaid tagasilööke ja parasjagu võimlemist, aga tulemust on nii ilus vaadata – näiteks õunapuu otsas pea alaspidi rippudes, plekisel rinnahäälel möödunud aegadest lõbusaid seiku meenutades ja mööda lipsavaid, olgu või vuntsidega lapsukesi õrnalt põsest näpistades.
Katkend on pärit Ühe ema lugu: kui laps sündis, ei tundnud ma ülevoolavat emaarmastust, see kõik tuli alles aastatega
Kuidas ma üle öö kasuemaks sain: verivärske kaaslane tõi meie kolmandale kohtumisele oma 2,5-aastase rosinasilmse tütre
Emaduse ilu ja valu: emaks saamise keerukas teekond läbi kunstliku viljastamise
