Ega siin tegelikult mingit kunsti polegi. Kui hästi läheb, siis saad sellest aru siis, kui sa tunned, et ei sobi enam kempsust laekuvalt lapselt küsida: „Kas sa käsi pesid?“ Kui sellist selgelt eristuvat momenti ära ei tunne, siis peab lihtsalt hoolega peale passima. Kogu lugu. Kui Karl sündis, siis olin ma ise, what-I-call, noor. Keskkooli lõpetamisest oli vaevu mõni aasta möödas. Selge see, et lapsega kohtumine võib osutuda selliseks sündmuseks, mis sunnib oma elu ja värke ümber hindama. Võib-olla lausa vahvaid eesmärke seadma, kirjutab Kristi Markov, wannabe-illustraator ja elupõline turismientusiast, Karl Martini, Karmeli ja Georgi ema raamatus „Emaduse ilu ja valu“.
Kui ma nüüd hetkele õigesti näppu peale panna oskan, siis lahtiütlemise peen kunst sai impulsi juba sel ajal, kui ma polnud Karliga veel kohtunudki. Ta poksis mu kõhunahka alles seestpoolt, kui ma vist elus esimest korda eesmärkide peale mõtlesin.Suure ponnistamise peale, kõiki asjaolusid arvestades ja suurt pilti silmas pidades leidsin, et kõige-kõigem eesmärk võiks olla see, et saan vanaemaks õunapuu otsas. Kavalalt oli selle plaani sisse arvestatud, et siis olen ma järelikult endiselt terve, aus, õnnelik ja kõbus, küllap ka haritud, kuid ikka uudishimulik, ning reisinud, teinud ja näinud piisavalt, et õunapuu otsa vanaemaks passida.Rõõm nii kavalalt hiilgava plaani üle oli siiski üürike, sest leidsin sõnastusest kohe paraja apsu.
