Uuringud on näidanud, et häbi on emotsioon, mis on tugevasti seotud lapsepõlves kogetud väärkohtlemisega, kuna selle ohvrid tavaliselt halvustavad ja madaldavad ennast. Väärkoheldud lapsed usuvad sageli, et on ise seda põhjustanud ning et nad ei vääri tingimusteta armastust, ja see tunne kandub üle täiskasvanuea suhetesse. Lisaks sellele näitavad uuringud, et täiskasvanud, eriti naised, kes on lapsena kogenud väärkohtlemist, satuvad suure tõenäosusega täiskasvanuelus taas väärkohtlemise ohvriks. Ühest kuulsast uuringust näiteks nähtub, et 72% naisi, keda lapsena füüsiliselt või emotsionaalselt väärkoheldi, koges vägivalda ka oma suhetes hilisemas elus. Seevastu sattus vägivalla ohvriks vaid 43% naistest, kes lapsepõlves väärkohtlemist kogenud polnud. Kokkuvõtteks võib öelda, et lapsepõlves vägivalda või hüljatust kogenud inimesed satuvad palju suurema tõenäosusega hilisemas elus väärkohtlemise ohvriks. Selleks on mitu olulist põhjust.
• KOGNITIIVNE MOONUTUS
Kognitiivne moonutus on viis veenda end milleski vastupidises. Näiteks kui sa oled lapsepõlves kogenud hüljatust või vägivalda, võib maailm tunduda sulle ohtliku paigana. Kuna sa toona olid abitu, võid sa ka nüüd alahinnata oma oskusi ja võimet ohtudega hakkama saada ning tunda, et sa ei saa rasketes olukordades mitte midagi teha. Sa võid tunda end väetina ja võimetuna ennast kaitsma.
• MADAL ENESEHINNANG
Uuringud näitavad, et eriti lapsepõlves ise vägivalda kogenud või vanematevahelise vägivalla tunnistajaks olnud naised võivad suurema tõenäosusega ise vägivalla ohvriks langeda, kuna neil on madalam enesehinnang.
• PÄRSITUD ENESETUNNETUS
Lapsepõlves vägivalda kogenud inimesed ei saa iseendast, oma mõtetest ja tunnetest aru, kuna nende enesetunnetus on pärsitud. Seetõttu toetuvad sellised inimesed sageli teiste reaktsioonidele, et aru saada, mida nad ise ühe või teise olukorra suhtes tunnevad ning seetõttu kipuvad nad olema naiivsed ja kergesti manipuleeritavad. Neil võib olla raske piire seada, isegi oma lastega. Ka on neil raske abi küsida, toetavat võrgustikku luua või leida või toetuda olemasolevale tugisüsteemile.
• VÄGIVALLA TRIVIALISEERIMINE
Need, kes kasvavad üles kodus, kus üks vanem emotsionaalselt või füüsiliselt teise vanema suhtes vägivaldne on, võivad hakata uskuma, et vägivaldne käitumine on normaalne konfliktide lahendamise viis.
• VÄLTIMINE
Vältimine võib lühiajaliselt emotsionaalset valu vähendada ning aidata seeläbi paremini hakkama saada. Vältimisega kaasnevad tõsisemad sümptomid on mõnuainete kuritarvitamine, kõrge riskiga seksuaalne sundkäitumine, toitumishäired ning ennast kahjustav käitumine. Enimlevinud vältimise viis on dissotsiatsioon – valust ja vägivallast “eemaldumine”. Täiskasvanud vägivalla ohvrid sageli kirjeldavad seda kui võimet vägivalda kogedes tuimestada oma keha või “vaadelda” vägivalda keha kohal hõljudes. Lapsena võib see aidata seksuaalset või füüsilist vägivalda üle elada ning emotsionaalselt väljakannatamatu füüsilise või emotsionaalse valuga toime tulla. Kuid sellest võib kujuneda ebateadlik harjumus, mis mitte ainult ei aita ebamugavatest või vägivaldsetest olukordadest distantseeruda, vaid neid ka maha salata. Kui sa ennast ja oma keha ei tunneta, talud sa vägivalda liiga kaua. Kui sa ei teadvusta endale vägivalla olemasolu ja selle tagajärgi, siis ei tähenda see seda, et negatiivseid tagajärgi pole olemas.
Hooletussejätmine
Uuringud on näidanud, et lapsepõlves hooletussejätmine suurendab lähisuhtes kogetava vägivalla ohvriks sattumise tõenäosust. See tähendab, et need, keda on lapsepõlves hooletusse jäetud, satuvad sagedamini erinevate emotsionaalse vägivalla vormide ohvriks.
Üks suur uuring väidab ka seda, et lapsepõlves kogetud hüljatus vähendab inimeste võimet luua lähisuhteid inimestega, kes pole vägivaldsed. Emotsionaalne hüljatus võib lapsele suure trauma tekitada – üllataval kombel isegi sama suure kui füüsiline või seksuaalne vägivald. Lapsepõlves kogetud emotsionaalne hüljatus tähendab ema või isa võimetust vastata lapse emotsionaalsetele vajadustele. Isegi kui lapsevanem hoolitseb lapse eest muul viisil, mingi nähtamatu asi jääb ikka vajaka: lapsevanem ei tunnusta lapse tundeid või ei reageeri lapse emotsionaalsetele vajadustele.
Emotsionaalselt hüljatud lapsed tunnevad end väga üksi. Lapsena tunnevad nad, et nende tunded pole olulised või et nad ei tohi kunagi abi paluda (sest seda peetakse kas nõrkuseks või nagunii on see lootusetu). Suureks saades kogevad nad alusetut süütunnet, enda vastu suunatud viha, vähest enesekindlust või sügavat tunnet, et neil on midagi väga fundamentaalset viga.
Kui sina lapsena emotsionaalset hüljatust kogenud oled, mõtle, kuidas võib see olla mõjutanud sind emotsionaalse vägivalla kontekstis täiskasvanuna. Kas su partner tundus pakkuvat armastust ja tähelepanu, mida sa oma vanematelt ei saanud, või sa eeldasid ja ootasid sedavõrd vähe oma partnerilt, kuna sa ka lapsena said nii vähe.
Kas sind koheldakse emotsionaalselt vägivaldselt?
Luba tunnetel ennast tervendada
Emotsioonid – kust nad tulevad, kuidas nendega toime tulla ja millal nad muutuvad kahjustavaks?
Kui süda on armastusega toidetud, on lihtne aru saada oma tunnetest ja vajadustest
10 lihtsat viisi igapäevaseks teadveloleku harjutamiseks
