Lapsena öeldes “palav”, vajame vaid välise peegeldust, et kontrollida, kas me oleme oma tunde õigesti nimetanud, kas meist on aru saadud või me anname lihtsalt infot enda kohta. Täiskasvanu ükskõik kui mõistlikud soovitused ja lahendused ei ole meie endi omad. Meile tundub, et ei usaldata meie endi võimet olukorda lahendada või me ei otsigi hetkel lahendust. Abi vajades ju küsiksime:”Palun aita”.
Täiskasvanu poolt ette öeldud lahenduskäigud sunnivad last jonnima. Jonn – lahendus, mis on lapsena kõige kättesaadavam. “Ma kisan nii kaua, kui keegi minust ometi aru saab”. Täiskavanupoolne korrale kutsumine, nõudmisega jonnimine koheselt lõpetada, ei ole lahendus. Laps ei oma lülitit. Täiskasvanud ise ka ei oma. Vabanemiseks kulub oma aeg. Tunne voolab välja, tekib usalduse alge ja lootus ning seejärel tunne, et minu Mina arvestati ja tunnustati. Jonnist väljumiseks tuleb seda ise soovida.
Loomulikult on hetki, kus laps jonnib katsetamaks piire ja oma võimalusi. Siis on see lapsevanema kasvatustöö kunst neid mõistlikkuse piires hoida ja õigel hetkel avardada. Kuid lapse võitlus oma Mina nimel on sõnum:”Palun austa mind! Palun kuula mind! Palun mõista mind!”.
Täiskasvanuna vaidleme, kui soovime leida paremaid lahendusi, teha õigemaid otsuseid ja valikuid. Sellistes vaidlustes ilmneb kui küpsed on meie Minad. Kui kaks erineva partei esindajat, istudes laua taga ja tuliselt vaieldes, astuvad seejärel uksest välja ja on sõbrad edasi, siis ei ole nad politiilisi erimeelsusi iseendaga samastanud. Kuid pidades vastaspoolt, erineva arvamusega inimest oma vaenlaseks, oleme oma Mina samastanud poliitilise/usulise või muu erimeelsusi loova vaatega. Me ei saa lihtsalt aru:„”Kui mina tunnen nii, siis nii on ju õige,” ja olles harjunud jonnima, ei kuula ega proovi me mõista teise arvamusega inimest. Me võitleme endast kõike andes. Peame oma Mina nimel võõrast lahingut. Meist erinev arvamus on oht, mis tuleb maha lammutada. Kõik peavad uskuma ja tundma nii nagu mina.
Kogedes üha uuesti sisemist protesti, tundes üha uuesti välise usaldamatust meie Mina võimekusse, ei ole me saanud jonnimist selja taha jätta. Me ei ole suutnud sellest välja astuda, et see saaks lapsepõlve jääda. Me ei ole õppinud oma tegelikku Mina tundma. Meil puuduvad piirid iseenda Mina ja teiste Minade vahel. Me jääme sellesse oma Mina eest võitlusesse kinni. Oluliseks saab oma Mina tõestamine. Raiudes oma tõde, seades nö õiglust jalule. Oma Mina hoidmisest saab suurim võitlus, mis on väljunud iseenda piiridest. Tunnustamata teiste Minasid, püüame neid allutada, sest meie Mina arvab teadvat, mis on kõigilele parim.
Kuidas siis täiskasvanuna vaielda, mitte jonnida? Küsides küsimusi: “Kelle lahingut ma pean? Miks ma vaidlen, aga ei kuula? Miks ma ei suuda leppida, et teine inimene omab oma Mina ja oma arvamust? Mida ma tõestan vaieldes/ jonnides? Miks ma hoian sellisest suhtlusvormist kinni? Mis saab kui ma, omades oma arvamust, ei vaidle ega soovi, et kõik sellega nõustuks? Mis juhtub kui ma astun olukorrast välja? Mis juhtub kui ma lasen asjadel lihtsalt olla?”
Tunnetades ja tundes iseennast. Tunnetades iseenda Mina olemasolu ja piire. Omades oma arvamust, ilma et väline maailm seda tunnistama ja tunnustama peab.
Siin, sellel peopesal, on minu Mina, just selline nagu ta on. Ei hea ega halb, ei must ega valge, ei suur ega väike. Ta on minu Mina. Muutuv ja kohanduv, õppiv ja armastav. Mina hoian oma Mina ja ma ei vaja selleks kontrolli kõigi teiste Minade üle. Mina olen imeliselt erinev kõigi teiste imeliselt erinevate Minade seas.
Autor: Marianne Umborg
