Katkend raamatust “Vestlused Priiduga. Lahutus”
Andres. Tülid ja hirm
Naine väidab, et ma olen liiga kontrolliv. Kas ma olen? Ma pole kunagi varem kuulnud, et tema sõnavaras oleks selline väljend. Ma arvan, et tal on uus mees, kes on seda öelnud. Ta ise ütleb, et ei ole…
Okei, mina olin enamasti otsustanud, kellele külla läheme, kellega suhtleme, missuguse remondi teeme, millises koolis lapsed õpivad, kuhu reisime. Mina broneerisin reisid: lennuk, hotell, rendiauto. Tema aga virises. Ma tegin tema heaks kõik! Kas ma olen liiga kontrolliv?
Ta polnud meie abielus kunagi sada protsenti kohal. Esiplaanil olid tema vajadused. Kursused, jooga, pilates ja sõbrannad. Ta olevat selle ära teeninud.
Seejärel tulid tähtsuse järjekorras laps ja kusagil kolmandal-neljandal kohal olin mina.
Me olime aastaid tülitsenud. Kõige pärast. Ütle, mille üle annab tülitseda ja me olime selle läbi võtnud. Üks alustas ja teine püüdis olla vaimukam, või oli tal enda meelest rohkem süüdistusmaterjali.
Tülidest ma ei saagi aru. Ma ei öelnud ju midagi hullu, aga tema väidab, et ütlesin seda ja teist. Kas ma tõesti ütlesin ja ise ei mäleta? Ma kõhklen nüüd kõiges. Ehk isegi ütlesin? Mul läheb teinekord silme eest mustaks. Ise ei mäleta, mida ütlesin. Nagu mäluaugus. Isegi kui tundsin, et armastan teda, ja tahtsin, et ta oleks mu lähedal. Ikka ütlesin mingit jama. Vist.
Ainsad hetked, mil tundsin end hästi peale lahkuminekut, olid siis, kui ta oli mu lähedal või helistasime. Eriti kui tema helistas või pakkus kokkusaamist. Ammutasin neid hetki nagu janune kaevul. Kui öeldakse, et tunneta kohalolu, tunne end hästi hetkes, siis neil hetkedel tundsingi end hästi. Ja muidugi hakkasime kohe ragistama. Hiljem süüdistasin ennast, et miks ma pidin tüliga kaasa minema. Roomasin mõne sõnavahetuse lõpus enam-vähem põrandal, vihkasin ennast.
Poisi pärast veetsime lahkumineku järel üsnagi palju aega koos. Sõbrad kutsusid külla. Läksime. Oli koolivaheaeg – sõitsime turismitallu või spaasse. Jõulud? Ikka meie! Me seksisime pidevalt, ka pärast lahkuminekut. Seks klapib meil hästi ja andis lootuse, et oleme ikka koos. Teinekord, kui olin eeldanud, et seksime, siis ta lükkas eemale. See tegi haiget.
Mul oli kakssada põhjust talle helistada, et rääkida lapsega aja sättimisest ja kuidas asjaolud muutusid ja siis ei muutunud ja nüüd on hoopis teistsugused. Vihkasin ennast, et olen jälle helistanud. Kolleegid aga küsisid: kas te ikka olete lahku läinud?
Mul oli vaja tema lähedust.
Juuksed olid hakanud salkudena välja langema. Süda puperdas ja värisesin üle keha, eriti enne kontorisse minekut. Füüsiliselt oli see talumatuse piiril. Olin meeletult kaotanud kaalus. Sellel on isegi nimi: psühholoogilisest traumast tingitud kaalukaotus. Higi lõhn oli eriliselt kirbe. Mõistan, et see oli hirm. Hirm saada hüljatud.
Vaatasin miljon korda päevas, kas ta on Messengeris aktiivne või on kedagi laikinud Instagramis. See on lõks. Hommikul ärgates esimese asjana kontrollisin, kas ta on aktiivne – sellega olin temaga justkui seotud. Samal hetkel temaga
koos. Päeva jooksul samuti.
Mul hakkas tekkima tunne, et lähen peast segi. Öises unetus vähkremises segunesid päriselu ja unenäoline sodi. Situatsioonid, lausekatked, sõnad. Sidusin neid kokku ja lahutasin laiali. Tekkis uus reaalsus. Adusin, et see kõik eemaldub tegelikkusest. Fantaasia on kõva relv. Mul tekkis kohati temast pilt kui täiesti teisest inimesest. Teisalt leidsin külgi, mida polnud osanud varem piisavalt tunnustada ja väärtustada. Ta on ikkagi meie lapse ema!
Tunnistan, et mul oli loll komme end teinekord täis juua ja öösel kirju saata. Mõnikord sõimasin, teinekord lödisesin haletsusväärsuses.
Tahtsin parandada kõik vead! Kujutlesin, et kui alustame uuesti ja ta kolib tagasi koju, siis teen seekord kõik õigesti.
***
Valu muutus nii talumatuks ja lõppematuks, et mõistus nõudis, et selle jama lõpetaksin.
Enamikul lahkuläinutel on mingi murdepunkt. Mul oli neid kaks. Pühapäeva hommik umbes aasta pärast naise kodust välja kolimist. Reedel olime seksinud, laupäeval olime koos sõpradega ja ta alandas mind teiste ees. Põgenesin, värisesin ja tundsin iseenda hapukat lõhna. Ma olin põhjas.
Paar kuud hiljem, ühel sodisel ööl, oli jälle valusam kui pikka aega varem. Segunesid viirastused, õudusunenäod ja hirm. See tunne jäi minu sisse ja paar päeva hiljem korraldasin skandaali tühisel põhjusel. Kui toibusin, jõudis kohale arusaamine, et kõik ongi läbi. Nägin enda naeruväärset klammerdumist, tundsin piinlikkust. Ta oli mind lükanud ja tõmmanud. Lõhkunud.
Eks mul oli tagasilanguseid, kuid sain aru, et käitun nagu sõltlane, kellel on uut doosi vaja. Viisin jõuga, üleinimliku jõuga temaga suhtlemise miinimumini. Te ei tea, mis tunne on rinnus – sa ise kisud end katki. Tõmbad nagu betoonplaate laiali, mida ühendavad metallist konksud. Ja see valu on igal sekundil, mil hingad, sest konksud ei taha plaatidest lahti lasta.
Tuletasin endale meelde, et ka mina polnud meie kooseluga rahul olnud. Loetlesin üles jooned, mis mulle tema juures on olnud raskesti vastuvõetavad. Kas ma tahan elada konfliktses abielus? Meie seks on olnud hoogne. Aga kas ma tahan olla alandatud? Ignoreeritud? Kas ma päriselt surun valu ja alanduse endas maha? Kui ma seda teen, kes minust siis saab? Rott.
***
Olin harjunud elama peksleva ärevusega, kogu aeg justkui pöördes. Kui see hakkas taustale vajuma, pärast seda, kui lõpetasime seksimise ja päriselt lahku läksime, siis tundsin ärevusest puudust. Avastasin hetki, mil püüdsin seda tunnet uuesti esile manada. Enam ei virgunudki hommikul äkilise ehmatava tundega, et süda tõmbub krampi. Normaalsuse tundetühjus mõjus esialgu ehmatavalt.
Tegelikult pidin kõigepealt iseenda ära parandama ja selleks pidin kogu valu ära valutama, et leida uuesti üles eneseväärikus. Tõsi, mul on olnud selleks vaja palju naisi. Ja nüüd ka seda, et olla üksi.
Kui lähete lahku, siis:
Lõpetage ka seksimine. Seks teeb asju segasemaks ja valusamaks ning lükkab lahtilaskmist edasi. Kogu aeg on põhjust küsida: “Mis see siis nüüd on?”
Kui otsustate minna lahku, siis tehke seda. Tunnen, et vahepealne kokku-lahku periood viis mind hoopis miinusesse võrreldes stardijoonega.
Ära anu ja palu, et ta ei lahkuks. Mina palusin, see oli alandav, ja ikka lahkus.
Ära helista suvalistel ettekäänetel sada korda päevas. Süvendab sõltuvust.
Lahuta alkohol temaga suhtlusest, eriti kui tead, et kipud seejärel tülitsema või kui oled üksi, siis talle kirju kirjutama.
Ära lase tal uuesti ja uuesti põhjendada, miks te lahku läksite. Kuna tal pole head põhjendust, saad ise rohkem haiget, sest ta hakkab “luuletama” ehk ennast õigustama ja mõtlema välja asju, mis pole päris.
Ära nõua tõendeid tuleviku kohta. Ette ei saa keegi teada, nõudmistega aga klammerdud.
Vaata Heidit Kaio raamatu “Vestlused Priiduga. Lahutus” kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
