Hinge energeetiline elu läheb pärast keha surma edasi. Olen kogenud hinge lahkumist kehast valgussähvatusena. Hetkeks on valgussähvatus, hing eemaldub ja keha läheb nagu mustaks ja vajub kokku. Surmahetk võib olla nii väga kole kui ka väga ilus. Surm on ilus, kui hing saab vabaks ja läheb rõõmu ja kergusega edasi.
Lähedastel, kes lahkunust maha jäävad, kipub jääma hirmu ja valu side lahkunuga. Seda ei ole vaja luua, vaid see oleks vaja armastuseks ümber teha, et side jääks armastuse sidemena. Kuigi lähedasel võib endas olla hirm kedagi kaotada, millestki ilma jääda, võib surm olla lahkuja hingele kergendus. Kaotusevalu ja leinaenergia kestab tavaliselt kaks aastat, aga võib kesta ka palju kauem. Mõned inimesed ütlevad, et see on kogu aeg nendega kaasas. Mõne aja pärast, võibolla mitmete aastate pärast, nad lihtsalt ei mõtle selle peale enam nii palju, aga tegelikult on see kaotuse valu ikkagi nende sees. See ei pea olema valuna, võiks olla parem armastuse sidemena.
Olen näinud päris mitut juhtumit, kus hing sünnib uuesti väga kiiresti ja samasse perekond, nii et siiajäänu ja lahkunu hinged taaskohtuvad juba selles kehastuses. Näiteks tean juhust, kus inimese ema suri ja kolme aasta pärast sündis ema hing uuesti tema lapsena. See inimene tajus selle ise ära, et tema laps on sama hing, kes enne oli tema ema.
Lahkunud hingedega on võimalik suhelda. Kas nendega peaks suhtlema, sõltub sellest, milline suhe on temaga jäänud. Tihtipeale tulevad mu juurde inimesed, kellega lahkunu on kogu aeg kaasas, nad ei ole teda lahti lasknud. Kaotusevalu ja üksijäämise hirm on nii suur, et nad ei ole tahtnud, julgenud või osanud seda hinge lahti lasta.
Lahkunu hinge peab kindlasti vabaks laskma, vähemalt matuse hetkel ja looma temaga armastuse sideme. Lahkunud lähedaste hinged jäävad tihtipeale meile kaitseingliteks, see on selle hinge otsus ja vaba valik. Siis meil säilib ühendus nendega ja on võimalik kasvõi iga päev rääkida või nõu küsida. Kindlasti on aga vaja valu lahti lasta. Kõik negatiivsed tunded tuleb endast lahti lasta ja nendega rahu teha. Valu ja lähedasest ilmajäämise tunnet endas hoides võid hakata endale haigust looma. Kümme-kakskümmend aastat endas hoitud valu võib luua isegi kasvajaid, kui seda ei teadvustata ega tegeleta sellega. Inimestel võib olla ka kujutelm ja lootus, et peale surma kohtutakse lähedase hingega uuesti, aga see ei pruugi nii minna. Pigem kohtutakse lähedase hingega järgmises kehastuses või juba selles kehastuses.
Rõõmu, armastust, kõiki positiivseid tundeid peaks ikkagi jagama inimestega siis kui nad on siin, iga päev, iga hetk ja kõik need valud, mis on seotud kaotusega, tuleb lihtsalt lahti lasta enda seest, läbi filtreerida ja lahti lasta.
Kui suhe lähedasega on olnud keeruline, siis võib juhtuda, et inimene on tegelikult õnnelik, kui teine lahkub, aga pärast süüdistab ennast sellepärast, et ta nii tundis. Kõigi nende tunnetega enda sees on vaja hakkama saada, neile otsa vaatadata, need teadvustada. Mis see on, mida ma selles suhtes siis vihkan või mida ma selles suhtes ei armasta ja mitte keskenduma sellele läbi negatiivse filtri. Vaja on võtta see filter eest ära ja vaadata, mis on minu sees, mida see inimene esile toob, mille teadvustamisega ma hakkama ei saa endas. Sellisel juhul on tavaliselt enda sees mingi tunne, mida sa ei taha näha ja mille see teine inimene toob esile.
Suhteid ja sidemeid võiks proovida korda teha sellel ajal, kui inimesed veel elus on. Kui on olnud hingede kokkulepe mingi õppetunni õppimiseks ja inimeste suhe on olnud keeruline, üks pool lahkus, teine jäi siia, siis sellest õppetunnist jäänud lahendamata karma võib tuua need hinged uuesti kokku, aga võib tuua ka sarnase energiaga inimese tema ellu, kes jätkab sama õppetunni õpetamist. Kui õppetund on pooleli, siis tuleb lihtsalt teine õpetaja.
Autor: Evelyn Luikmel
Allikas: Reinkarnatsioon ehk elude ringkäik: mis saab peale surma?
Mida tähendab hinge lahkumine kehast?
Kas oma karmat on võimalik muuta?
