Sõber Priit ütleb segase seisundi kohta, mis kriitiliste aegadega kaasneb: "Auk on südames." Paremini ei saagi öelda - midagi olulist on puudu. Puudu on see tükk, mis kataks augu. On tunne, nagu oleks rinnus auk ja seda tühjust täidab värelev ärevus. Vaimne surve muutub füüsiliseks pingeks. Vapustuste järel elame läbi küllalt sarnaseid tundeid, sõltumata sellest, mis need esile kutsus: šokk, eitus, viha, lein, depressioon, leppimine, areng. Ma ise ei elanud neid tundeid läbi sellises järjekorras ja küllap paljudel on siinkohal oma jada üles kirjutada. Mul ei olnud lahkumineku hetk šokk, vaid sisimas vindunud otsus ehk leppimine. Teekonna nullpunkt oli aga hoopis depressioon. Seejärel tuli Wenna keskeakriis, mil esmalt elasin läbi eituse ja alles seejärel sain šoki, kirjutab Heidit Kaio raamatus "Vestlused Priiduga. Lahutus".
Kui üle huulte veeres mõte lahku minna, olin juba jõudnud leppimiseni. Palju hiljem vupsas välja viha ja järgmiseks lein. See kõik oli areng kogu aeg.
