Otsi oma hirmud üles ja analüüsi neid. Vaata, mis tunded sinus tekitavad. Kui on tahtmist, siis kirjuta mõtted üles. Hirmust saab võitu naeruvääristamise loitsuga, nii nagu Harry Potteri saagas.
Kutsud välja ja näitad hirmule, kui mõttetu ta on.
***
Vahel mõnel öösse triivinud peol, kui hea hoog sees, võib juhtuda, et keegi kurdab oma kreeni läinud suhte üle. Väga kergelt soovitatakse tal lahku minna. Õnneks ei võeta seda nõu harilikult kuulda. Samas on küll ja küll suhteid, mis ei vääri hoidmist, ent – otsused saavad sündida ainult paaril omavahel. Isegi kui kõrvalt vaadates tundub mingi suhe lõhkuv, siis olukorras sees on oma tuttav ja turvaline olukord.
Muidugi võib pikaajalises suhtes juhtuda, et üks pool hakkab tellinguid kõigutama. Teda väsitab etteaimatavus – pesemata nõud valamus või määrdunud põrand. Midagi enamat võiks elus juhtuda! Ta ei mõista, et keeruline eluperiood on temal ja mitte lõikelaual. “Kas nii jääbki?” trummeldab tellingutel laamendaja peas.
Kui juhtud sel ajal olema mitmekorruselise ehituskonstruktsiooni ülemisel tasemel, siis kukud kõrgelt. Kui aga on olnud võimalust alumistele riiulitele kolida, ei pruugi vigastused olla liiga suured. Isegi sellisel juhul murrad luid ega tea tulevikku ette.
Igal juhul aga, kui paaris olek hakkab inimest lõhkuma, siis tuleb hirmudest üle saada ja lahkuda.
Lein
Ma kandsin leina kaks aastat peale lahkuminekut. Kõlab suureliselt. Kõrvalt vaadates võib näida, et “ta ei saa oma eksist üle, näe, kurvastab”. Tegelikkuses on see eelkõige hüvastijätt. Mitte konkreetse inimese, vaid senise eluga. Korrastamine ja uue korra loomine, mille tulemusel tekib tunne, et ma kontrollin oma elu. Vana põhja puhastamine ja uue vundamendi ladumine.
Mõtted viisid mind aega, mis oli aasta enne otsust lahku minna. Tookord tegin kodus täisremonti. Sümboolne, eks? Wend oli loomulikult Uhhuduuril, kus mujal. Lisaks võtsin tööl üle ajakirja Eesti Naine peatoimetamise ja ühtlasi liitus meie kirjastus Delfi ajakirjandusgrupiga. Tööalane kliima oli nagu Prantsuse revolutsiooni ajal, kui mahalaskmistest teatati nimekirjadega seintel. Inimesed tundsid ebakindlust ja mina juhina olin kohustatud olema neile toeks.
Remondi tõttu oli meie kodumaja pesitsemiskõlbmatu ja ma elasin poistega Tallinnast 70 kilomeetri kaugusel maakodus. Remondiks ette valmistades olin kiirustades kogu senise elu kokku pakkinud. Nagu taganedes sõjas rinde eest.
Hoolikalt ei jõua pakkida – peaasi et saab eest ära ja loodad, et lahingtegevuses ei lähe asjad katki ega kaotsi.
Asjad jäidki kastidesse. Lahkuminekule järgnevate aastate jooksul justkui unustasin, mis mul üldse olemas on. Ja neist asjadest, mis meeles, ei teadnud, kus need on.
Nüüd, kolm aastat pärast remonti, lahutuse järel meie aias korda luues mõistan, et koduaia lõkkeplatsi hiiglaslik tuhahunnik vajab komposti viimist. Löön labida sisse – tuha seest tuleb välja naelu ja rauatükke. Nokin välja, lõppu ei ole ja imestan, et mida siin on põletatud, nagu homset ei tulekski… Õigus! Aasta enne lahkuminekut, kevadel, võttis Wend maha vana kuuri! Ajas lõkke liiga suureks ja see levis üle piirdekividegi. Saan aru, et seda rauasodi ma siit välja ei sorteeri, ja kannan naelapurust raske tuha aia äärde pinnase täiteks.
Tookord läks käest ära. Remondi ajal ma ei elanud lastega kodus ja niitmata aed võsastus. Suvedel, mis lahutusele järgnesid, mul aia jaoks silmi ei jätkunud. Nüüd, kolm aastat hiljem, korrastan aeda. See on omamoodi rituaalne ja minu jaoks on uue elu sümbol robotmuruniiduk, mille soetan majapidamisse.
Evelin Võigemastiga on meil juhtunud elud samasse etappi ja temaga Eesti Naise ajakirjale intervjuud tehes vaatame koos minu koduaias Nõmmel heldinult robotit, kes muru näksib.
Evelin: “Kas tal nimi ka on?”
Mina: “Lammas.”
Evelin (meela häälega): “Mul on aga Fernando. Teinekord, kui sõidan temast murutraktoriga mööda, siis pilgutame vastastikku silma: “Sina ka töötad, jah!”.”
***
Kolm aastat tagasi algas remont. Lõke läks liiga suureks. Nüüd sai sellega lõpule.
Lein vajab aega.
Tagantjärele olen tänulik, et ei maandunud kohe lahutuse järel uude suhtesse, kuigi ette on võimatu planeerida. Võitsin aga mina – tundes end nüüd terviklikuma ja rahulolevamana kui kunagi varem.
/…/
Lahkuminek on kriis igal juhul, ka peale aastast suhet, kui see oli sulle oluline. Aga head kriisi ei tasu raisku lasta. Sellega tasub tegeleda.
Lahkumineku järel võib tunduda, et kõige parem oleks see, kui tekiks kohe uus armulugu. Keegi teine teeks su õnnelikuks. Oled nagu 25-aastane! See valgus tunneli lõpus on uue rongi tuled, mis sinu poole tormab ja su siruli sõidab. Aga arukam oleks esmalt üks asi lõpetada, siis saab tõemeeli uuega alustada. Ja vana asja lõpetamine võtab aega, isegi kui oled ise see, kes lõppemist soovis.
Teine nõuanne, mida kiputakse jagama: kasuta juhust ja seksi, palju saad! Kui ma vaatan, kes seda nõu annavad, siis olgu see mees või naine – ta ei tea elust ööd ega mütsi. Jah, seda võib teha, kes soovib – Tinder võimaldab liiklust -, aga mingi teraapia see pole. See on nagu näljaga tühja kõhu peale šokolaadi süüa. Nälg läheb ainult suuremaks. Tahaks midagi päris.
Kolmas muster, millesse sukeldutakse, on uus, aga täpselt samasugune suhe. Tundub ju, et “seda ma ikka oskan, küllap ikka välja kukub, seekord püüan rohkem”. Tegelikult teed sama asja uuesti. Õppetükid on selgeks õppimata.
Esimene suhe, mille pead looma, on suhe iseendaga. Kas sa üldse armastad ennast? Pead sa endast lugu? Jube keeruline on luua ägedat suhet kellegagi, kellest sa tegelikult ei hooli.
Lahutus: Andrese lugu, kus tülid ja hirm lõhkusid suhte
