Koolitaja ja psühhoterapeut Tiia Lõoke usub, et inimesed on justkui pillid, mis teevad erinevat häält ja vajavad erinevat lähenemist. Ent me kõik suudame ennast häälestada ja teistega koos mängida.
“Üks märkimisväärseid põhimõtteid on, et iseennast tuleb usaldada ja armastada,” nendib Tiia Lõoke, “samamoodi nõuab meeskonnatöö täielikku usaldust ja üksteise tunnustamist.” Kas see kehtib ka abielu kohta? “Jah, ka abielu võib vaadelda kui meeskonnatööd erinevate arenguetappide, eesmärkide ja tasanditega,” nõustub psühholoog.
Nii suhetes kui ka töös võib eristada kolme tasandit: materiaalset, emotsionaalset ja vaimset. Erinevatel eluperioodidel võib üks neist olla tähtsam kui teised. Suhe pakub rahuldust, kui see toimib vähemalt kahel tasandil.
Tähtis on muidugi, milliseid tasandeid partnerid ise väärtustavad või millest puudust tunnevad. Igal eluperioodil on oma eesmärgid ja ülesanded, mida sageli ei teadvustata.
1. tarkusetera: hoia sidet
Kooselu mõte võib kaduda, kui kumbki tiirleb oma orbiidil. Kummalgi on oma sõbrad, oma huvid, mistõttu ühisosa kahaneb. Partnerid ei oska enam teineteisega kontakti võtta. Valitseb arvamus, et suhe loob end ise.
Paljud on häiritud ja pinges sellepärast, et kogu tants käib laste ümber. Või kulub kogu aeg tööle ja majaehitusele. Või tuleb üks koju ja keerab teleri lahti, teine hakkab süüa tegema ning mõlemad tunnevad, et kontakt puudub. Ja rahulolematus kasvab.
Nõuanne: Kes seda kontakti kaasade vahel ikka loob, kui mees on kontaktis teleriga ja naine lastega? Alustuseks tasub teadvustada enda rolli ja vastutust: “Mina olen see, kes loob selle ruumi ja koosolemise aja.” Oluline on muuta rutiini, küsides endalt: “Kuidas ma tahan, et meie suhted oleksid, ning mida saan selle heaks teha?”
Kontakti hoidmiseks tuleb võtta aega: istuda koos, kuulata teineteist ja sõnastada oma mõtteid. Kooselamine ühes korteris ei tähenda veel suhet. Tähtis on leida aega, mil saab olla 100% teineteise päralt, mil ei vastata meilidele ega telefonile. Pole tarvis minna kinno ega kohvikusse, vaid lihtsalt olla. Planeerida aega koosolemiseks, mitte -tegutsemiseks.
2. tarkusetera: teadvusta vajadusi
Mida teha, kui üks kaasadest tahab üksi kalale minna, teine aga unistab ühisest teatriskäigust? Kui üks eelistab omapäi tegutseda, teine tahab koos olla? On selge, et sel puhul on suhtes raske tasakaalu saavutada.
Nõuanne: Sageli aitab teadvustamine. Kui teadvustada, et üks ongi tagaajaja ja teine eest ärajooksja rollis, on olukorraga lihtsam leppida. Kui austuse ja armastuse baas on suhtes olemas, saab hakata kompromisse otsima. Mõlemad pooled peavad suutma loobumise asemel järele anda: üks ei ripu enam nii palju teise küljes ja teine ei jookse nii palju eest ära.
3. tarkusetera: jaga teisega oma huvisid
Tihti elavad koos erinevate huvidega inimesed. Üks käib kursustel ja koolitustel, teine sõpradega saunas. Põhiline konfliktitekitaja on liigne vastandumine ja jäik mina-identiteet: mina olen selline – emotsionaalne, kirglik, kohusetundlik, haritud -, aga sina oled selline – ratsionaalne, tuim, kohusetundeta, harimatu.
Nõuanne: Olles oma valikutest ja teest inspireeritud, tasub neid jagada ka partneriga. Kui üks pool on innustunud, iseendaga kontaktis ja ennast austav, võtab ta kaasaga kontakti nii, et teine kuulab huviga. Kui inimene tunneb end oma nahas hästi, tunneb ka teine tema kõrval ennast hästi. Võib juhtuda, et teine hakkab samuti partneri lemmikteemast huvituma. See ei tähenda, et ta kohe kursustele tormaks, kuid ta mõtleb kaasa, toetab ja kuulab.
Kui naine otsustab ette, et “minu meest need asjad ei huvita ja tema mind nagunii ei toeta”, sulgeb ta kõik kanalid ning välistab juba eos vaimse kontakti tekke.
4. tarkusetera: leia õige hetk
Tihti juhtub, et üks partner soovib elamusi jagada, kuid teine klõpsutab teleripulti ja nähvab: “Ära sega!”
Nõuanne: Keegi meist pole kogu aeg kuulamisaldis. Seetõttu tasub uurida, kas teine on valmis suhtlema. Õige ajastus on tähtis ka probleemidest rääkimisel. Kui üks on töölt tulles mossis ja teine teatab, mis talle kaasa juures ei meeldi, siis olukord paremaks ei muutu.
5. tarkusetera: õpi andestama
Andestamine on oluline oskus. See tähendab, et tuleb lahti lasta kõigest negatiivsest, mis on kunagi öeldud või mis on juhtunud. Mis kasu on sellest, kui vimma endas kanda?
Nõuanne: Kui otsustame teadlikult mõne asjaga lõpparve teha, võib appi võtta rituaali. Iga kord, kui SEE mulle meenub, mida ma SELLEGA siis teen? Kas keskendun ikka pildile, mida ma vaimusilmas oma kallimast ja tollest teisest näen? Kas annan tollele pildile keskendudes jõudu juurde või lasen ta vabaks? Olgu, tuli meelde, kuid ma otsustan mõelda muule, näiteks sellele, et leppisin oma kaasaga ära ja meenutan seda hetke.
Me valime igal hetkel mõtteid, millele keskenduda. Kui miski pidevalt vaevab ja meenub, tuleb vaadata sügavale enda sisse ning küsida: “Miks ma ikka veel selle portsu otsas istun? Mis kasu see mulle toob?” Kui andestada on raske, kuid on soov kindlalt suhet jätkata ja parandada, võiks otsida abi spetsialistilt.
Kui partnerid on kokku leppinud, et kõrvalsuhe on läbi, kuid teine seda kokkulepet eirab, jääb valik, kas jätkata ebaväärikat suhet või lõpetada see. Kui jääda endale truuks ja austada iseennast, siis mitteusaldusväärsed suhted lõpevad.
6. tarkusetera: väljenda end sobivalt
Aristoteles on öelnud: “Vihaseks saada on kerge, kuid ei ole kerge olla vihane õige inimese peale, õigel ajal, õigel määral, õigel põhjusel ja õigel viisil.”
Viha on loomulik tunne. “See on tööriist, mis lubab sul öelda “tänan, ei”,” nagu on lausunud Ameerika kirjanik Neale Donald Walsch. Viha ei pea halvasti rakendama ega kasutama selleks, et kellelegi kahju teha.
Kui oleme endast väljas, on teisega raskem kontakti saada ja tülid on kerged tulema. Igaüks peab vastutama oma tunnete eest. Kui tunnen ärritust ja viha, vastutan nende eest – need on minu tunded ja mina ise tekitan neid.
Sageli ärritab meid teises inimeses see, mida endas maha suruda üritame. Kõik need omadused, mida teisele pahaks paneme, on tegelikult meis endis olemas. Näiteks, kui tunnen end mingis vallas ebapiisava või nõrgana, kannan selle tunde partnerile üle – arvan, et tema ei ole piisavalt ettevõtlik, tark, sportlik, armastav. Sellised veendumused õõnestavad suhet.
Või kui teine jätab asjad koristamata, mõtlen: “Mina pean jälle koristama.” Ei pea! Vahel on nii, et alles siis, kui mina-pean-jälle-osapool enam tuba ei korista, hakkab teine võtma rohkem vastutust.
Nõuanne: Vaadakem teist inimest nagu iseennast. Süüdistav või ohvrimeelne osapool võiks tunnistada, et ka tema jätab vahel toa koristamata, kui on kiire. Koos võiks meenutada, millal teine on koristanud, mis tingimustel ta on seda teinud ja teeks edaspidi.
Meist igaühe kohus on öelda, kui talle partneri käitumises midagi ei meeldi. Ei ole nii, et vaid üks teeb. Alati on tegijaid kaks. Üks teeb ja teine laseb teha. Tähtis on aga teadvustada, kuidas negatiivset tagasisidet anda. On suur vahe, kas edastada ohvrimeelse hääletooni ja kehakeelega sõnumeid: “See ei ole ikka veel tehtud”, “Sa ei hooli minust.” Või kasutada ennast kuulama panevaid mina-sõnumeid: “Ma palun, et sa mind aitaksid”, “Ma vajan su tähelepanu.” Kui teine ikka ei kuulda, tuleb kasutada vahendaja abi või suuremat loovust.
Siinkohal meenub üks isa, kes keelas oma teismelisel uste paugutamise. Laps ei kuulanud teda ja ühel päeval koju jõudes leidis, et kõik uksed olid hingedelt maha tõstetud. Väga loov, humoorikas ja mõjuv sõnum!
Kohustus, kirg, lähedus
Igal paaril on erinevad vajadused ja kujutlused õnnest. Ühed tunnevad rõõmu, kui saab kord nädalas romantiliselt kohtuda, teised tahavad hommikust õhtuni koos olla. Partnerid võiksid endalt ja teiselt küsida, millal ja kuidas nad tunnevad end tõeliselt armastatuna. Ning kuulata partnerit, mida temal on öelda.
USA psühholoog Sternberg väidab, et tõelise armastussuhte korral tunnevad mõlemad partnerid enam-vähem võrdselt nii kohustust, kirge kui ka lähedust.
Lähedus ehk intiimsus tähendab püüdlust teha armastatu elu paremaks. Kirglikkus on erutus, mis viib seksuaalvahekorrani. Kohustus ehk otsustavus sisaldab kahte aspekti: lühiajalist otsust, et partnerit armastatakse, ning pikaajalist lubadust, et pühendutakse armastuse säilitamisele.
Millal on ainuke lahendus suhteprobleemidele lahkuminek?
See saab selgeks, kui esitada endale lihtne küsimus: kas ma tahan või ei taha jätkata? Kui vastuseks on ei, ongi kõik.
Tihti pöörduvad paarid terapeudi poole liiga hilja. Kui siis terapeut küsib, mida partnerid tahaksid teha, et suhet parandada, vastavad nad: “Ma ei taha enam midagi teha.” Viha ja vihaga seotud mõtteid on kuhjunud liiga palju. Seda poolt, mida ei taha jätkata, on rohkem kui seda, mida tahaks. Kui olukorra parandamiseks enam mitte midagi teha ei taha, on parem lahku minna. Kuid ka näilise ükskõiksuse all võivad peidus olla tunded. Sageli on ükskõiksus kaitseseisund. Vahel elavad paarid elu lõpuni võideldes või end tuimaks tehes, sest muudmoodi ei oska.
Kas kriis võib suhtele kasuks tulla?
Kriis võib mõjuda ka hästi. See paneb inimesed otsima uut viisi elada ja olla, sest vanaviisi enam ei saa. Isegi kui väliselt pole võimalik midagi ette võtta, saab alati muuta oma meelt ja suhtumist. Ja sageli pole selleks vaja terapeuti.
Küsigem endalt:
- mis on kõige olulisem, mida ma tegelikult tahan?
- millised mina-kujutlused, uskumused, mõtted ja käitumisviisid seda toetavad?
Kriis paneb tööle loova meele. Paraku vahel ka negatiivses suunas. Igal kujutluspildil on võime tõmmata ligi just selle pildiga sarnast tulevikku loovaid mõtteid ja käitumist. Nagu Filifjonka “Muumioru lugudest”, kes keskendub hirmule tormi ees, hoolimata kõigi teiste positiivsest hoiakust ja abist päikesepaistelisel päeval. Ja miskipärast just teda, Filifjonkat, tabavad tormi ajal täismahus kõik kujutletud hirmud ja hädad.
Parema tuleviku huvides on mõistlik kasutada loovust positiivse seisundi ja tulevikupildi loomiseks. Millisena me tahame näha oma suhet viie aasta pärast? Millist kujutluspilti näen mina ja millist sina? Kuidas sinna jõuda? Mida peaksime selleks tegema, uskuma ja mõtlema? Mida mina tahan selleks teha? Mida sina tahad teha?
