Oktoobris 2013 andis USA raadiosaatele “Coast to Coast AM” intervjuu USA sõjaveteran Christopher Quaratino, kes sai üldsusele tuntuks Christopher Lutzina Amityville’i õuduste maja juhtumi kaudu. Ta oli üks kolmest lapsest Lutzide peres, kes elas Amityville’i “kummitusmajas”, millest ameerika kirjaniku Jay Ansoni sulest ilmus 1977. aastal raamat “Amityville Horror” (Amityville’i õudus), millele ilmus ka mitu järge. Sellest loost on tehtud koguni 11 filmi aastail 1979–2013. Selles saates meenutab Christopher läbielatut pisut teises võtmes, kui Hollywoodi filmiversioon seda tegi, vahendab Telegram.ee.
See juhtus 13. novembril 1974, kui 23-aastane Ronald DeFeo juunior tormas sisse Henry baari Amityville’is Long Islandil New Yorgis ja karjus: “Aidake! Ma arvan, et mu ema ja isa on maha lastud!” Baarist koos temaga 112 Ocean avenüüle jõudnud inimesed leidsid tõepoolest kohapealt noormehe surnud vanemad. Suffolki maakonna politsei leidis maja läbi otsides kuus perekonnaliiget surnult oma vooditest. Hiljem kummitus kadus. Sellised õudsed juhtumid kordusid pidevalt, traumeerides tervet peret.
Lõpuks ei pidanud nad enam vastu ja lahkusid majast, sest normaalne elu pideva hirmu all oli võimatu. Christopher Lutz oli üheksaaastane, kui ameerika kirjanik Jay Anson kirjutas Lutzide jutu põhjal raamatu “Amityville Horror”, mis ilmus 1977. aastal ja millest tehti kaks aastat hiljem film.
Seletamatu veretöö
Christopher Lutz ei teadnud sel ajal, et toimuvat seletatakse DeFeo perekonna negatiivse energiaga, mis võis majja jääda. Maja juurde paigutatud kujud pidid kaitsma kodu kurjuse eest, sest mõrva sooritanud perepoeg olevat olnud väga ebastabiilne ja tema teod hoidsid kogu peret hirmu all. Kord oli ta isaga tülitsedes sihtinud teda püssiga, kuid õnneks päästikule vajutades relv tõrkus.
Ronaldi endises toas, kus ka Christopher elas, oli salajane peidik, mille Lutzide perepoeg avastas ühel päeval trennist tulles, kui ta pani seinal olevale naelale seljakotti rippuma. Äkitselt avanes uks ruumi, kuhu Ronald tavatses vanemate eest peita viskipudeleid ja oma tablette, mis olid talle välja kirjutatud kiusamise tagajärjel tekkinud depressiooni leevendamiseks.
Kummaline on see, et kuigi Ronald DeFeo lasi suurekaliibrilisest vintpüssist maha kogu oma pere toast tuppa käies, ei kuulnud seda ükski naaber ja ainult vanemal tütrel Dawnil tuvastati võimalikud märgid, et ta oli rünnaku peale üles ärganud.
Raamat ja film jätsid olulise info avaldamata
Raamat ja film räägivad perekonnast, kes ostsid soodsa hinnaga kurikuulsa maja. Neil on armastav ja toetav isa, kes kaitseb pere iga hinna eest, kuid majja sisenedes saab temast kurjuse ohver. Christopheri üllatab, et teosest ja filmist oli välja jäetud väga oluline asjaolu: George Lutz praktiseeris okultismi. Ta kasutas selleks transtsendentaalset meditatsiooni ja kutsus välja hingi, kes talle võimu annaks. Pereisa võis kasutada eelnevalt leitud narkootilisi aineid riituste läbiviimisel, avades end “tumedatele jõududele”. Võib-olla seletab see asjaolu, et ülejäänud perekonnast said isa tegude ohvrid, sest järgmistel majja kolinud peredel ei olnud seal mingeid probleeme.
Christopher luges raamatut alles täiskasvanuna ja leidis, et selles ei kajastata kogu tõde ja Anson ei teadnud loo tegelikku tausta. Seal oli ka palju väljamõeldud seiku, mis kajastasid perekonna heitlusi kurjade vaimudega.
Amityville’i maja saladuse uurimine
Paranormaalsete nähtuste uurijad Ed ja Lorraine Warren teostasid põhjaliku uurimistöö õudustemajas pärast Lutzide perekonna lahkumist. Nad püüdsid kinni erinevaid energiaid ja usuvad, et selles paigas asus enne haigete ravimis koht, kuhu oli jäänud palju negatiivset energiat, mis võis mõjutada nii DeFeode kui ka Lutzide perekonda.
Uurimisrühm sai ülakorrusel kaameraga pildile ka ühest poisi, kelles Christopheri õde tundis hiljem ära oma väljamõeldus mängukaaslase. Foto saadi kaameraga, mis oli sätitud taimerile, tehes teatud aja tagant pilte. Esmavaatlusel ei märgatud fotot, kus üks väike poiss seisab uksel midagi vaadates – see avastati alles aastaid hiljem, kui pereisa George vajas üht fotot. Tema lapseootel sekretär, kes arhiivi läbi vaatas, tundis, et laps tema kõhus hakkas põtkima, kui ta selle fotoni jõudis. Christopher ei olnud seda poissi kunagi nende majas näinud.
Üleloomulikud nähtused jätkuvad
Lutzide perekond kolis Californiasse, kus George hakkas tegelema eksortsismiga, et deemonitest vabaneda. Temaga hakkasid suhtlema kaks noormeest, kes kannatasid samuti kodus toimuvate õudsete juhtumite all.
Tim Yancey töötas veebimeistrina ja tegi Amityville’i juhtumist kodulehte. Neid viis kokku vägivaldse kummitamise kogemus, sest Timi pere oli samuti tumedate jõudude ohver. Pärast raamatu “Amityville Horror” lugemist võttis ta George’iga ühendust ning neist said sõbrad.
Yancey kirjeldab deemonitest vabaneda proovinud George’i hooliva ja spirituaalse inimesena, kes käis ka vabatahtlikuks kohalikus supiköögis. Tal oli väga palju teadmisi paranormaalsuse vallas ja ta andis loenguid ka laiemale publikule ning nõustas peresid individuaalselt. Samas oli temas ka midagi veidrat. Vahel, kui jutuajamine oli väga intensiivne, nägi Tim imelikke muudatusi tema näojoontes; teinekord nägi ta George’i ümber heledat kuma, mis võis olla aura.
Jason Gowen kohtus George’iga samuti kummitamise pärast. Goweni sõnul oli pereisa väga hooliv ja ettevaatlik juhtumite uurimisel. Kui nad käisid Põhja-Carolinas vaatamas paika, mis olevat saatanaga seotud, andis George autost väljudes väga täpsed juhendid käitumiseks. Võimalik, et ta püüdis ära hoida seda, mis oli tema käitumise tõttu seal majas tema perega juhtunud.
George’iga toimus Jasoni sõnul imelikke asju, kuid sellega harjus ära. Ükskord, kui ta rääkis viimasest ööst kummitustemajas, muutis ta nägu kuju ning laup hakkas paisuma. Jason oli täiesti kindel, et see toimus päriselt, mitte ta ei kujutanud seda ette.
Christopheri uus kodu oli samuti halva kuulsusega
Täiskasvanuks saades ostis Christopher endale soodsa kodu Arizonas. Maja vajas kapitaalremonti, kuid sellega oli Christopher juba varem arvestanud – ta oli elukutselt renoveerija. Kui ta uues kodus remonti tegi, tervitasid teda naabrid, kes ütlesid, et sealsetel tänavatel on rahulik elu. Ta sai teada, et majas enne elanud üürnik elas samas kandis. Lutz sai temaga kokku, et küsida eelnevalt tehtud remonditööde kohta, kuid sai hoopis suure üllatuse osaliseks. Nimelt jäi üürnik lahkudes ootamatult seisma, pööras ümber ja küsis: “Kas sa kardad kummitusi?” Nimelt olevat kümmekond aastat tagasi üks naine seal majas endal relvaga pea sodiks lasknud. Christopher oli kuuldust šokis, kuid Arizonase seadused ei lubanud tehingut maakleriga tühistada.
Pooleliolevad ehitustööd jätkusid, kuid juhtus kummalisi asju. Ta uuendas magamistoa seinu ja lage, kui äkitselt hakkasid need “veritsema”, sest teatud keemilised ühendid reageerisid omavahel. Just selles toas olevat naine ennast ära tapnud. Cristopher läks politseisse, et juhtunust rohkem teada saada ja märkas ühel fotol eriskummalist asja. Magamistoas oli voodi kõrval raamatuhoidja, mille ülemine raamat oli “The Dark Gods”, keskmine “The Whispers of the Axe” ja alumine “Amityville: The Horror Returns”.
Christopher Quaratino Lutzi loodud Amtityville Facebooki lehekülg Peruu tähevärava müsteerium – uks teise reaalsusesse?
Iidsete kultuuride uurija: elu Maal pendeldab kuldsete ja pimedate ajastute vahel
Codex Gigas ehk Saatana Piibel
Müstilised sündmused Viljandimaal: kas tegu oli UFO või poltergeistiga?
Kummituslugu elust enesest: maja, mis polnud loodud elavatele
Hirmus! Poveglia – neetud saar, kuhu külastajaid ei lubata
