Süsteeme klassifitseeritakse vastavalt sellele, kas need vahetavad ümbritseva keskkonnaga energiat, materjali ja informatsiooni. Vastavalt siis sellele, kas objekt ei vaheta midagi ja miski eksisteerib totaalses eraldatuses isoleeritud süsteemina, kuni energiat vahetava suletud ja kõike vahetava avatud süsteemini. Kolmest ressursist sõltub kõigi asjade olemasolu. Sealhulgas elusate olendite eksisteerimine. Inimene on avatud ja koduplaneet suletud süsteem, kergemini hoomatav näide isoleeritud süsteemist võiks olla termoses olev kohvi.
Energiat kasutatakse tööks, mis paigutab materjali vastavalt informatsioonile millegi kasulikuks peetava saavutamiseks vajaliku korrastatuse loomiseks. Inimese puhul on selleks rakkude struktuur kuni kudede, organite ja tervikliku keha täpse ehituseni. Maal toimuva peamine energiaallikas on Päike. Materjal on kohalik, mistap on Maa suletud süsteem, kui jätta kõrvale taevast kukkuvad meteoriidid. Kuis meiega ühist ainest leidub kõikjalt universumis. Ainuke meile ainulaadne nähtus on elus looduse kokkupanemise juhend.
Norrale kuulub poolel teel põhjapooluse suunas arktilise igikeltsaga kaetud Svalbardi saarestik. Suurimal ja ainukesel püsiasustatud Spitsbergeni saarel asub Maailma Seemnepank, milles hoitakse planeedi taimede seemnete duplikaate. Samu seemneid hoitakse ka põllumajanduslikes ladudes, arvukates kohalikes geenivaramutes ja erakogudes. Sügavale igikeltsa looduslikku külmikusse rajatud Svalbardi seemnehoidla teenindab maailma nagu arvuti tagavarakoopia hukatusliku õnnetuse juhtumi tagajärgede leevendamiseks.
Teadupärast on seemnetest hooliv inimene ise lõputute õnnetuste kataloog, alustades halvast majandamisest, mitmesuguste avariide, seadmete rikete, rahastamiskärbete, sõdade, sabotaažide ja haiguste edendajana. Neile pakub loodus kas iseseisvalt või koostöös inimestega juurde loodusõnnetusi.
Inimese enda seemneid Svalbardis ei hoita. Vahest rahuldutakse teadmises, et hominiidide seemne- ja munarakke hoitakse arvukate viljakuskliinikute laborite külmhoidlates. Svalbardi hoidlas püsivad miinuskraadid elektrist sõltumata. Inimelu taasalustamise potentsiaal eeldab seega külmikute tööd ehk mõneti armulist maailma steriliseerivat katastroofi, milles jääks elektritaristu puutumata. Samas, kui õnnestukski tühjale kohale külvata inimesele uus algus, siis mis elu see oleks? Ilmselt tuleks kõike algusest peale õppida. Hoolimata sellest, kui kaugele oli inimkond traagilise päeva koidikuks juba jõudnud.
Õnneks leidub maailmas kaugemale vaatavaid inimesi. Mõned neist on koondunud andmete talletamise pilveteenust pakkuvasse ettevõttesse Lonestar. Firma väärtuspakkumiseks on kõikjalt kättesaadavate andmete tagavarakoopiate hoidmine.
Üleilmse pilveteenuste äri mahuks hinnatakse umbes 200 miljardit dollarit aastas. See on suur summa, mis peaks olema ammendanud enamuse innovatsiooni fantaasiatest ja neist elujõulisemad välja sõelunud. Sestap on sektorisse teenuse lisamine kõrge äririsk, kui ei mõelda sinna juurde välja mõnd uut lisandväärtuse vektorit. Paistab, et Lonestar avastas seni konkurentsitult vabana seisnud võimaluse.
“Kõikjalt kättesaadavus” omab nende puhul suuremat semantilist ruumi kui ollakse harjutud mõtlema. Firma sõlmis hiljuti esimese lepingu, et tagada inimkultuuri kajastavate andmete turvaline hoidmine, sõltumata koduplaneedi olukorrast. Parafraseerides Neil Armstrongi – “väike samm ettevõttele, suur samm inimkonnale”. Armstrong pidas sammu väikeseks inimesele ja astus meie seast esimesena Kuu pinnale.
USA-s Floridas tegutsev Lonestar sõlmis lepingu esimeste andmekeskuste rajamiseks Kuu pinnale, sealsetesse sügavatesse laavašahtidesse. Lepingus on esialgu fikseeritud kaks reisi, et toimetada vajalik materjal Kuul asuva esimese andmekeskuse rajamiseks. Firma asutaja ja peadirektor Christopher Stott lausus, et “Andmed on suurim inimrassi loodud vara, millest oleme sõltuvad peaaegu kõiges, mida teeme. Andmed on meie kui liigi jaoks liiga olulised, et talletada neid Maa üha hapramas biosfääris. Maa suurim satelliit, meie Kuu, on ideaalne koht meie tuleviku turvaliseks hoidmiseks.”
Ettevõtjal on õigus. Miks hoida inimkonna kõige suurimat saavutust teadmiste ja tänast maailma kirjeldavate andmete näol seal, kus peame märatsevaid sõdu, käivitame küberrünnakuid ja hävitame looduse ning inimese loodud keskkonda? Võiks isegi öelda, et turvakoopia saatmisega turvalisemasse kohta on väga kiire. Lonestar kavatseb saata Kuule esimese prototüübi juba alanud aastal. Saadud kogemusega arendatakse töisem tehnoloogia, et see aasta hiljem Kuul käivitada.
Argisemas arvutiressursi kasutamise kultuuris ollakse juba harjutud “-aaS”-lõpuliste lühenditega nagu PaaS, NaaS, GaaS, IaaS jne. Kõigi ühisosaks on lõpp, mis tähistab tõlkes “nagu teenus” ehk siis pangandus nagu teenus, arvutivõrk nagu teenus, mäng nagu teenus, sidetaristu nagu teenus jne. Ajal kui suur osa tegevusi muudetakse digitaalseks, oli vaid aja küsimus, millal näiteks pank pole maja, mille torustikus liigutatakse sularaha klientide ja hoidlate vahel, vaid rahalisi tehinguid asendavad tarkvarale rajatud, peaaegu kehatud protsessid. Klientidena näeme ja tarbime aina rohkem teenuseid vaid ekraani kaudu.
Lonestar lisas enam kui paarikümne “-aaS” lõpuga digiteenuse nimetuse sekka lühendi “DRaaS”, et pakkuda õnnetustest taastumise “Disaster Recovery as a Service” teenust, asukohaga Kuu. Aastaks 2024 peaks Kuul hoitama viie petabaidi jagu andmeid ja 2026 aastal juba 50 petabaiti. Ühes petabaidis on 1024 terabaiti, mis vastab umbes ühele digitaalsele fotole igast Maa elanikust.
Ehk hakkaski nüüd kohe kergem? Vähemalt ei pea suure katastroofi järel selfide pärast muretsema. Neid võib panna Kuule hoiule kuni 50 tükki.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
