“Ma kipun olema hästi halb tunnustaja,” ütleb Alar Ojastu avameelselt. Oma lause ilmestamiseks toob ta näite lapsest, kes joonistab paberile lõvi. Laps ise on oma tulemusega rahul, aga kui Alar seda vaataks, ütleks ta otsekoheselt – kole lõvi!
“Ja siis mulle tundubki, et miks ma peaksin kiitma midagi, mis tegelikult pole ilus ja hästi tehtud? Mul on hirm, et kui kiidan inimest kehva asja või tulemuse eest, siis äkki ta arvab, et antud panus ongi piisavalt hea ja areng piirdub sellega. Me oleme õpetatud tunnustama ainult väga head tulemust, mõistmata, et igasuguse suurepärase tulemuseni absoluutselt igas valdkonnas on viinud mingi teatud käitumine!” selgitab Alar Ojastu, kelle raamatust – “Ratsionaalne emotsionaalsus” – ilmus just viies trükk.
Teisisõnu – me peaksime õppima tunnustama tegevust, pingutust, panust, soovi, tahet, pühendumist, mitte niivõrd tulemust. Kui inimene saab protsessi eest kiitust, siis mõistab, et protsess on olulisem kui tulemus. “Protsessis on detailid, mida aja jooksul lihvides saab ka tulemus muutuda paremaks!”
Mis mul viga on?
Alarit paelub väga ka õnnelikkuse teema ja kuigi ta antud raamatus kirjeldas pigem tööõnne, siis üks on kindel – ka kõige heasoovlikum juht, ema, mees või sõber võib teha karuteene oma heasoovlikkusega. Kuidas nii?
Ühel hetkel jõuavad paljud inimesed olukorda, kus tunnevad, et neile meeldib nende töö ja kolleegid, elu on justkui mõnus ja hea, kodu on, pere on, hobid on, aga midagi on ikkagi nagu puudu. Kaob ära eluenergia, kirg, seksuaalsus, rõõm hobidest… “Ja kui inimene on endiselt selles usus, et õnn on ainult otsus ning kui oled õnnetu, siis tuleb teha õnnepraktikaid – naeratada rohkem või lugeda läbi mõni positiivne raamat, siis paneb inimene end olukorda, kus tunneb, et tal on midagi viga,” toob Alar Ojastu välja positiivse psühholoogia ohukohad.
See, et inimene ei tunne end hästi, pole midagi valet. Seda ei peaks häbenema, selle eest ei peaks võitlema või põgenema. “Kui aktiveerub me võitle-põgene režiim, siis süvendab see mul-on-midagi-valesti tunnet ning hakkavad tekkima esimesed depressiooni märgid,” hoiatab Ojastu. Ta lisab, et sellist “õnn on ainult otsus” mentaliteeti võib luua kõige heasoovlikum inimene, kes ei tahagi midagi halba.
Oluline on mitte ignoreerida oma negatiivseid tundeid ja mitte neid alla surudes jõuliselt positiivsele keskenduda. Sest positiivsele keskendumine töötabki, aga ainult nii kaua, kuni me ei kasuta seda negatiivse vältimiseks. Kui enamjaolt positiivsuse praktikad töötavadki ja inimesed saavad oma otsusega end rõõmsamaks muuta, siis vahel jääb neist väheks. “Elus võivad tulla tagasilöögid, mida ei ületata lihtsalt positiivse mõtlemisega. Tagasilöögid viivad auku ja tühistavad varasemate tööriistade tõhususe!” teab Alar Ojastu rääkida põnevast inimpsühholoogiast.
Mida siis teha? Mismoodi saada ennast taas heasse kohta ning mismoodi aidata lisaks endale ka oma kolleege, pere ja alluvaid?
Vaata raamatu “Ratsionaalne emotsionaalsus” kohta lähemalt Pilgrimi kodulehelt.
