Kust tulid indiaanlased?

Siberist leitud poisi luudest leitud pärilikkusaine analüüs toob Ameerika põlisrahvaste päritolu loosse uue pöörde. Uurimuse autorite seas on ka rida Eesti teadlasi.

Indiaanlaste päritolu suhtes on teadlased seni olnud vähemalt ühes asjas nõus: jääajal oli tänase Beringi väina asemel maismaasild, mis ühendas Euraasiat ja Põhja-Ameerikat. Seda mööda liikusid Ameerika põlisrahvaste eelkäijad 15 000 – 20 000 aastat tagasi Ameerika mandrile ning umbes 14 500 aasta eest olid inimesed jõudnud juba Lõuna-Ameerika teise otsa Tšiilisse.

Kust on pärit indiaanlaste esivanemad, see küsimus on olnud palju segasem. Nii on arvatud, et Ameerikasse jõudsid tuhandeid aastaid tagasi muistsed eurooplased, kes suutsid kuidagi ületada Atlandi ookeani.

Näiteks 9000 aastat vanad Ameerikast leitud inimluustike koljud, nende seas kuulus Kennewicki mees on vägagi euroopalike näojoontega. Samuti on indiaanlastel leitud emaliinis päranduva mitokondriaalse DNA järjestusi, mis on levinud vaid Euroopas.

Täna mainekas briti teadusajakirjas Nature ilmunud artikkel lisab loosse uue killu, mis senist pilti oluliselt muudab.

Kopenhaageni ülikooli professori Eske Willerslevi käe all töötanud rahvusvaheline töörühm, kuhu kuulus ka terve rida Eesti biokeskuse teadlasi, järjestasid Siberist leitud umbes 24 000 aasta eest surnud poisi luustikust võetud pärilikkusaine.

See on tänapäeva inimese genoomijärjestusest kõige vanem. Analüüs näitas, et poiss on üsna lähedaselt seotud praeguste Ameerikas elavate indiaanihõimudega. Kuid samas ei leidu pärilikkusaines jälgi Aasia idaosa elanikest, keda on samuti peetud indiaanlaste esivanemateks.

Nii leiab värske uuring poisi genoomijärjestuse põhjal, et umbes kolmandik tänapäeva Ameerika põlisrahvaste geene on pärit Euraasia lääneosa rahvastelt, ülejäänud kaks kolmandikku on ida-aasialaste pärandus.

Ühtlasi viitab see, et nn “eurooplaste jälg” indiaanlaste genoomis ei pruugi pelgalt olla mõne aastasaja vanune jälg uusajal Ameerikasse jõudnud kolonisaatoritelt, vaid on tuhandeid aastaid vanem.

Põdranahkadest majad

Venemaal, Siberi Angara ülemjooksult avastasid arheoloogid 1920ndate lõpul tehtud väljakaevamistel kiviaegsed asulakohad, kus inimesed olid elanud pooleldi maasse kaevatud majades, mille sõrestikuks olid põdraluud ning katteks põdranahad. Üks neist asulatest kannab nime Malta.

Peterburis Ermitaažis säilitatakse Malta külast leitud 24 000 aasta vanust kolme-nelja-aastase poisi skeletti. Pärilikkusaine on värske uuringu tarbeks võetud poisi reieluust. Poisile oli hauapanustena kaasa pandud kivist tööriistu ja Veenuse kujud, mis on pigem omased Euraasia lääneosa arheoloogilistele leiukohtadele.

Osa poisi genoomist klapib tänapäeval Ameerikas elavate indiaanlastega, samas pole kattuvust teiste populatsioonidega. Samas on poisi genoomis kattuvusi rahvastega, kes elavad tänapäeva Euroopas, aga sarnasusi on ka Aasias, näiteks Venemaa, Hiina ja Mongoolia piirialade elanikega. Tänapäeva Aasia idaosa rahvastega poisi genoomis kattuvusi ei leitud.

Nii pakub uuring seletusena, et Malta kultuuri rahvas ja Aasia idaosa rahvaste eelkäijad elasid teineteisest suhteliselt eraldatuna. Malta kultuuri kandjad on Siberisse tulnud kas Euroopast või Aasia lääneosast.

Tuhandeid aastaid pärast poisi surma need kaks varem eraldi elanud rahvast segunesid omavahel ning kolisid edasi Ameerika mandrile, kust neist tekkisid sealsed põlisrahvad.

Poisi genoomile lisaks analüüsiti ka umbes 17 000 aasta eest Siberis surnud täiskasvanu genoomi. Uuringu ühe autori, Eesti biokeskuse vanemteadur Mait Metspalu sõnul viitavad mõlemad genoomijärjestused, et eurooplased olid jääajal jõudnud rännata Aasias palju kaugemale kui seni on arvatud ning suutsid seal jääaja maksimumi üle elada.

Autor: Villu Päärt

Allikas: www.novaator.ee

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.