Häid kombeid õpitakse alati eeskujudelt. Kui ikka mehe isa, onu, vend või hää sõber on hea lastetoaga ning oskab kõigisse elusolenditesse lugupidavalt ja empaatiaga suhtuda, siis säärase positiivse eeskuju olemasolu laob pagana hea vundamendi ükskõik millise mehe käitumisele, kirjutab Margus Vaher oma raamatus „Aga miks mehed sellised on?“.
Mul on väga vedanud, kuna minu kadunud kasuisa oli tõeline härrasmees. Ja sellega ei pea ma silmas seda, et ta mu ema sammude ette alati punase vaiba laotas, vaid seda, et ta oskas näiliselt sundimatult hästi ja erilisena tundma panna enda vestluspartneri olenemata sellest, kas tegu oli tema sõbra, naise või lapsega. Lisaks sellele oli ta kuldse südamega ning seda arvesse võttes olid nii tema kui ka mu vanem vend mulle suurteks eeskujudeks ja minu mõjutajateks.
