"Millest võiks su ärevus tingitud olla?" küsin Piialt*, minu vastas klienditoolis istuvalt neljakümnendates väsinud olekuga naiselt, kes paar viimast aastat keeldub lifte kasutamast. "Mu närvid on haiged," on vastuseks. "Mis su närvidel siis viga on?" - "Ei tea. Midagi on valesti: ajukeemia või hormoonid või mingid muud asjad." Mõni klient suudab oma "haige närvisüsteemi" üle nalja heita, teine kardab tõsimeeli hulluks minna. Piia on paar aastat antidepressante võtnud, kuid nüüd soovib selle kõrvale ka midagi, mis annaks tunde, et ta "vastutab ise oma saatuse ja tuleviku eest", kirjutab Kadi Kütt lehel Joogateraapia.ee.
Ärevuse jäljed ajusNeuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. “Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?” küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis “Iseloom seestpoolt vaadatuna”.
