Mu käest on igasuguseid huvitavaid asju küsitud. Hiljuti uuris üks osaleja, et kas mul on kodus altar, milline see välja näeb ja mida soovitaksin altarile asetada kui ei ole soovi jumalusi kummardada, kirjutab Ilona Karula oma kodulehel Algolemus.com. See võttis mind mõtlema, mille peale avastasin, et mul pole altarit, vaid mul on kodus terve tempel. Selleks on vannituba!
Seal templis on mul head kreemid, juukse- ja näomaskid, eeterlikud õlid, küünlad, taimed, kõlarid, treeningvahendid, raamatud ja natuke šokolaadi. Tõttöelda veedan seal templis palju aega ja mitte oma välimuse tõttu, vaid oma hinge pärast.
See on koht, kus mediteerin vannis või duši all, koondan oma mõtteid, olen vaikuses või naudin head muusikat ning loon omale trenni või kehahoolitsuste kaudu heaolu, et hing tunneks ennast selles kehas hästi.
Ma ei ole kunagi tundnud vajadust kummardada „kõrgemaid“ jõude, vaid ma olen elu jooksul õppinud kummardama, hoidma ja ülendama iseennast. Läbi enda eest hoolitsemise tõuseb sagedus, võimendub vibratsioon, mis omakorda tõstab jälle kõrgemale.
See on nii huvitav, kuidas vaimseteks tegevusteks peetakse kellegi kummardamist, ümmardamist, eneseabi raamatute otsas istumist, Universumi poole palvetamist, viirukite sussutamist, paaniflöödi muusikat jne., aga vaimsuseks ei peeta läbi argiste asjade rahulolu loomist ja lihtsuses olemist. Seepärast ma ei peagi ennast klassikalises mõttes vaimseks, vaid ma pean ennast kaineks, kes loob oma kehale naudingulisi hetki, et hing saaks läbi selle keha ennast hästi tunda.
Autor: Ilona Karula
Allikas: www.algolemus.com
