Uni oli pikk ja mõnus pärast eilset kolmekümne nelja kilomeetri pikkuse ookeaniriba mõõtmist. Võtan rahulikult aega ärgata, et oma hommikused venitused ja meditatsioon teha. Keset hetke iseenda jaoks, kümme minutit enne kokkulepitud aega, heliseb taas kõrvulukustav laevakellahelin – ja suudabki tädi Shina mind jälle ennetada, kuid enam need helid mind nii väga ei raputa, keha ja meeled on elukorraldusega Shina majapidamises juba harjunud. Kuna aga proua käsk on selles majas ülim, siis katkestan meditatsiooni ja siblin alla söögituppa – küll jõuan hiljem mediteerida, ookeaniäärne rännak annab selleks kindlasti ideaalse võimaluse, kirjutab Merike Villard oma raamatus „Värav hingede maailma“.
Hommikusöök on rikkalik. Silmad söövad kõike, aga keha ei jaksa kõike head ja paremat varahommikul vastu võtta. Shina-tädi pakib kõik üle jäänud toidukraami kenasti o-bento-karbikesse, mis annab taas võimaluse lõunapausi muretult üle elada. Tänusõnad ja kummardused tädi Shinale ning minu palverännak jätkub kahekümne neljanda templi suunas. Hotsumisaki-ji ootab mind.
Kolmas päev templiteta. Nende päevade jooksul ei ole ma kohtunud ühegi palveränduriga, isegi mitte öömajades. Sadu kilomeetreid üksinduses, sisemises palves, ilma templiteta, mis pärast Tokushima prefektuuri radadel lahtirullunud sisemist ärkamist suunab sügavama sisevaatluseni. Kōchi piirkond on palveränduritele askeetlik treening. Täna on mul kavas matkata üle kolmekümne kilomeetri.
Teel saadab mind päikesesillerdust peegeldav ookean, aegajalt märkan kaldal võrke lahti näppivaid kalamehi. Vahetult enne Hotsumisaki-ji templit hakkan kohtama ka teisi palverändureid. Ligikaudu 5 kilomeetrit enne templit peatub maanteeäärses parklas suur buss, mille sügavusest astub välja üleni valgesse riietatud palverändurite pesakond, rännukepid käes. Eakad härrad ja prouad, veepudel ning templiraamat kotis, võtavad kenasti üksteise taha rivvi ning rännak templi suunas võib alata. Kui nendeni jõuan, joondub kolonn kiiresti ühte teeserva ning kummarduste ja „head teed“ soovide saatel möödume üksteisest.
Enne kui mäkke hakkan tõusma, et tipus olevat kahekümne neljandat o-henro templit külastada, peatab mind üks jaapani palverändur, kes on tagasiteel ja soovib nüüd vastupidises järjekorras kõik 88 templit läbi käia. Jaapanlane poetab mulle pihku peotäie kompvekke, öeldes, et mul läheb nüüd jõudu vaja, et mäkke rühkida.
Olen kuulnud, et see teekond, mille komme jagav jaapanlane on ette võtnud, nõuab palju rohkem nii hingejõudu kui ka füüsilist jõudu. Tema jaoks on nooled nüüd tagurpidi, pealegi ei ole neid väga rikkalikult teele poetatud, isegi tavapärases suunas liikudes on noolte otsimisega tükk tegemist ja nende sõnumist arusaamisega üksjagu nuputamist, et kinnitust saada oma rajavaliku õigsusele. Sestap räägitakse, et tagurpidi teekond pidavat kolm korda keerulisem olema. See väljakutse on neile, kes otsivad veel suuremaid elamusi, et oma tuldud tee ja minevikuga silmitsi seista.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Merike Villardi raamatust „Värav hingede maailma“.
