Rännak
Kui Sina astud peegli ette ja vaatad ennast, siis Sa näed, milline Sa oled. Sa näed enda ees naist, kellel on kurvikad vormid, naiselikud riided – see on Sinule, kui naisele omane välimus. Oma teel oled Sa vajanud välise kinnitust, sest kui Sind nähakse maailmas naisena, siis järelikult Sa oled naine. Kuid üksi olles kaotad Sa vahel selle teadmise, sest siis pole Sinu kõrval mitte kedagi, kes tõestaks Sulle Sinu naiseks olemist. Kui Sa sulged nüüd silmad ja Sa enam ei näe ennast ega mõtle sellele, kuidas Sa naisena peegeldud ega sellele, kes Sa tead end olevat, vaid lihtsalt oled enda sees. Kuidas Sa nüüd tead ja tunned, et Sa oled naine?
Argipäev on olnud üsna argine aeg ja Sul ei ole olnud aega sügavale enda sisse vaadata. Sinul on olnud tegemist, et oma elus toime tulla ja teel püsida. Endasse vaatamine on elumere lainetesse astumine, aga Sinu sees on hirm, sest Sa ei tea, kas lained kannavad Sind. Täna lähed Sa kohtuma naisega endas. Tema on naine, kes Sa oled olnud läbi aegade, oled ikka ja jälle olnud siis, kui oled sündinud naisena. Tema on Sinu hinge osa, üks osa tervikust. Sinu hinge mälestused on ka Sinu mälestused. Sinu hinge kogemused on ka Sinu kogemused. See, et Sa neid ei mäleta, ei tähenda, et neid ei oleks olemas, sest unustamine ei muuda neid olematuks.
Sa vaatad endasse ja näed naist, kes seisab merekaldal. Naine seisab mere ja kalda piiri lõhkuval kaljul, lained murduvad tema ees ja veest sündinud vahused piisad kukuvad tema jalgade ette. Naine seisab elumere kaldal ja vaatab kaugusesse. Tema pilk ulatub üle vee sinna, kus oled Sina. Naine ootab Sind. Ta ootab, millal Sa tuled ja võtad ta endas vastu.
Sina seisad kaldal ja meri on teie vahel. Sa tunned, kuidas veri Sinu kõrvades kohiseb – see on naiste hääl, kes läbi vere sinuga kõnelevad. Hääled hoiatavad Sind, püüavad tagasi hoida, hüüdes: “Ära astu merre! Ära kõnni naisena sellel teel!” Vere kaudu edasi antud hoiatuses kõlab sõnum – naisena elamine on valus, raske, verine ja üksik tee. Sa kuuled oma verd, kuid Sina astud vette ja asud naise poole teele, sest Sinu sees on sündinud otsus jõuda naiseni ja kohtuda temaga.
Oma teekonnal saad Sa märjaks ja Sinul on külm – see on külmus, mida naine on elades tundnud. Sa lööd oma jalad vastu kive ära ja Sinul on valus – see on valu, mida naine on oma eludes tundnud. Laine lükkab ja tirib Sind, tema tõuke peale Sa kukud, märjad seelikud teevad püsti tõusmise keeruliseks – Sina tunned jõuetust, viha, raevu, väsimust – ka neid tundeid on naine elades tundnud. Sa kardad kaduda lainetesse, Sinul on hirm kaotada ennast, Sa kardad oma elu pärast – ka neid tundeid on naine endas kandnud.
Just need naise poolt kogetud tunded, mida Sina täna siin tunned, on need tunded, miks Sinul on olnud raske näha naist endas. Sa tead, et need kogemused käivad naiseks olemisega kaasas, kuid tänaseni on nad seisnud takistusena Sinu teel. Sa ei ole julgenud neist läbi astuda, et jõuda naiseni endas ja nii ei ole Sa teadnud, et need tunded on osa Sinu teekonnast. Need on Sinu kui naise valusalt rasked kogemused ja see teadmine Sinu sees on vastus, miks naisena olles on elamine väljakutse. Sa ei tahtnud enam tunda ja kogeda ning nii valisid Sa mitte olla, sest kui Sa ei võtnud aega endas vastu, siis Sa lootsid, et oled uus ja kõik algab algusest. Kuid seni, kuni Sa pole naiseni jõudnud, ei tea Sa, et see, mida Sa elumeres tunned ja koged on juba olnud – need on mälestused, mis elavad elusatena oma elu. Kui Sa nüüd usaldad jätkata oma teekonda, siis Sa jõuad naiseni ja kohtud temaga elumere kaldal.
Naine on Sind oodanud ja võtab Sind vastu. Te seisate vastamisi, hoiate kätest kinni ja tunnetate teineteise olemas olemist. Sa avastad, et see, mida või keda Sa maailmas näed on maailmas olemas. Te vaatate üksteisele otsa ja Sina astud läbi naise silmade tema sisse. Sa näed seal sügavuses omaenda hinge olemuse väljendust naisena. Sinu hinge südames on armastuse helguses soojus ja valgus – see on Sinu kodu. Sa tunned, et oled koju jõudnud ja hingad sügavalt välja. Sa teed endas ruumi, Sa võtad vastu ja annad enda sees koha naisele – olles koduks oma hingele, oled Sa koduks iseendale. Sinu sees on olnud teadmine, et Sina oled naine, kuid alles siis, kui Sa ise näed ennast iseendas naisena, siis oled Sina selle teadmise vastu võtnud.
Kui Sa nüüd enda sisse vaatad, siis pimedus, nurgad ja kandilisus on sealt kandunud. Sa näed enda sees värve, mis väljendavad Sinu naiselikku olemust. Sinu sees on asjad, pildid, riided – kõik see, mis iseloomustab Sind naisena. Sinu sees on pehmus, sujuv voolamine, nõtkus. Kergusega tantsid Sa merekaldal ühes tuulega, sallid vallatult lehvimas. Sinu kodu enese sees on naise kodu, sest seal elab hing, kelle olemus väljendub läbi naisena olemise ja Sa lausud: “Naine – see olen mina, sest mina olen naine!”
Sinu kogemused naisena on need, mida Sina said kogeda vaid naisena elades, aga see ei tähenda naiseks olemise sisu. Need on inimese vaatenurgad, võrdusmärgid, kuid sisu ehk olemus on sügaval, ta on seal, kus on vabadus valida, sest Sina oled see, kellena Sa valid olla.
Kogemused on teekond, inimese elu algusest alates lõpuni välja. Jah, nende sees on valu, kuid seal on ka ilu, helgus, valgus ja rõõm, sest seal on armastus. Sinul on võimalus valida, kuidas Sina elad. Mälestused olnust saad Sa vabaks anda, sest see, mis on möödas on juba ära olnud. Sina elad siin ja praegu. Sina elad edasi ühest hetkest teise astudes, sest hinge teekond jätkub. Elu naisena on üks Hinge võimalustest, kuidas väljendada oma olemust. See on Sinu võimalus kogeda, kuidas käib suur ja võimas mäng nimega elu, kui valid olla ja mängida naisena.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Tõeliselt naiselik naine on armastuse energias
Müstiline naiselikkus: mis see on ja kuidas lapsepõlv seda mõjutab?
Igas naises peitub loomulik tervendaja
Tiina Tiitus: kuidas leida üles oma naiselikkus?
