Ka keha ja süda peavad tundma vabadust. Stress on siis, kui su energiakanalid on kinni, sulle tundub, et sa lihtsalt enam ei jõua ning kusagilt ei ole ka abi näha. Sinus on blokeerunud emotsioonid, seksuaalsus, enesearmastus, usaldus, elu. Sellises olukorras tuleb teha midagi kardinaalset teistsugust, mis lööks lahti kartuse kanalid. Tean inimesi, kes on selleks teinud langevarjuhüppe ning pärast on rääkinud, kui ilus oli maailm ja elu kõrgelt vaadatuna. Üks mu tuttav ei tulnud pärast suhte purunemist kolm aastat stressist välja. Saatsin ta ära Nepali ja tagasi tulles oli ta teine inimene.
Suhtle armastatud inimestega, kes ei tekita stressi. Räägi, aga ära kaeble. Rääkimisel ja kaeblemisel on vahe. See tuleneb sellest, kas sa otsid lahendust või ainult kaastunnet. Suhetes tuleb olla aus nii elukaaslase, laste kui oma vanematega. Suhte-probleemide puhul soovitan minna metsa. Otseses mõttes. Olge kahekesi vähemalt kolm kuni seitse päeva koos ja te saate aru, mida teil teineteisele rääkimata on jäänud ning kas edaspidine kooselu on võimalik.
Suhted lastega on ka meie aja probleem. Praegu 25-50aastased inimesed olid kasvades rohkem kontaktis maaga kui tänased lapsed. Jooksime ju ringi vihmaga, mängisime poriga, võtsime porgandi peenralt ja sõime, kontakt maaga oli olemas. Nüüd on see jäänud ainult maalastel, linnalapsed on sellest ilma.
Lapsed on stressis, kuna vanemad ei oska neid suunata loodusesse, vanematel on tekkinud kartus ja hirm looduse vastu, kõik peab olema steriilne ja lapsed kontrollitavad. Lapsevanemad ostavad oma lastele mobiiltelefonid ja arvutid, et kontrollida, kus ja mida nende võsukesed teevad. Mul on isiklik näide elust sel teemal. Korraldasin lastelaagrit ja üks üheksa-aastane poiss rääkis, et tema tahtis väga laagrisse tulla, kui sai teada, et ööbimine ja tegevused on väljas, aga ema olid täielikult vastu. Pärast seda, kui laps tegi kodus skandaali ja ema helistas minule, sai lapsevanem aru, et lapsel on vaja viibida metsas ja olla looduses, tunnetada vabadust, olla ilma mobiiltelefonita jne.
Teine näide ema ja lapse stressist: ema helistab 12aastasele pojale, et millal ta koju tuleb ja et ta on koolist kojutulemisega juba hiljaks jäänud. Telefon ei vasta. Ta helistab veel iga viiekuni kümne minuti tagant, aga telefon ei vasta endiselt. Ema ärevus kerkib juba küllaltki kõrgele, tekib küsimus: mis juhtus? Kus oled? Miks ei vasta? Tule juba! Kui laps koju jõudis, sai ta kohe enda kaela ema tekkinud valu. Laps oligi stressis. Vaikiva telefoni põhjus oli tühi mobiiltelefon …
Muidugi ei saa enam võrrelda seda ühiskonda ja turvalisust, mis oli aastaid tagasi, aga me peaksime ikka mõtlema, mida me teeme. Loodus – mets, vesi, tuli, vihm, puud – on see, mis meid lepitab ja kokku viib. Loodus annab vanemale palju ning ongi koht, kus koos olla ja kus paranevad peresuhted.
Hea on elada, kui pead silmas kolme suurt A-d. Need on meile vajalikud sõnad: Armastus, Andestus, Austus. Sinu elu sõltub sellest, mis järjekorras neid tähti enda jaoks võtad ja mida esikohale sead. Ole julge ja andesta endale kõik tehtud vead. Sa pead minevikust õppima, aga oskama ka minevikule andestada. Armasta ennast kõikide emotsioonidega ja koge oma keha sellisena, nagu oled. Austa oma soove ja püüdlusi. Liigu ikka paremuse poole. Ole julge ja mine elus edasi, ära jää toppama, sest kõik me peame elus edasi liikuma isegi siis, kui mõnikord tundub elu raske.
Allikas: Anu Pahka “Nõiakatla tarkuseterad”, kirjastus Pilgrim
