Paljud paarid jõuavad pärast armumise ja kurameerimise aegu abieluranda, ilma et nad kordagi üksteise armastuse keele peale isegi mõtleks. Ning üsna varsti pärast abiellumist ei jää neil igapäevaeluliste probleemide kõrval selleks enam ei aega ega energiat. Nad teevad, mida oskavad, räägivad keeles, mida oskavad, ja loodavad parimat.
Kahjuks jääb ainult lootusest väheks kõigi nende emotsioonide puhul, mida me kõik tunneme:
pahameel,
pettumused,
vead,
hirmud,
rahulolematus,
igavus,
omavahelised ebakõlad,
ahvatlused,
kahetsus,
mured.
Aja jooksul saab paaridele selgeks, et oma seniste teadmiste ja oskustega kaugele ei purjeta (kui üldse kuhugi). Mida üks ka ei teeks, ikka pole teise jaoks miski piisavalt hea. Teine pole nagunii rahul. Armumine hajub ning neil kahel inimesel pole enam just palju ühist pulmapiltidel olevate särasilmsete armunutega.
Arutavad nad seda omavahel või mitte, aga kui mees ja naine lahutada ei taha, siis seisavad nad valiku ees. Esimene valik on oma ootusi vähendada ja leppida sellega, mis on. Nad võivad leppida vähemaga ja erinevatel põhjustel kokku jääda.
Nad võivad seda teha laste pärast.
Koos edasi elada on lihtsam ja odavam.
Nad ju otseselt ei vihka teineteist.
Nad ei taha suuri elumuutusi, sest need on hirmutavad.
Teine võimalus on uurida, mis valesti on, ja püüda seda parandada. Ei pea leppima sellega, mis on. Saab otsida uusi ja loomingulisi viise, kuidas üksteisele armastust ja hoolimist väljendada.
Raske otsus
Teine variant on parem, kuid mitte lihtsam – eriti mitte siis, kui suhted on juba keeruliseks muutunud. Loomulikult on igas suhtes paremaid ja halvemaid aegu, kuid mõnikord pole paremad ajad nii head, kui loodetud, ja halvemad ajad on palju hullemad ja pikemad, kui kardetud.
Pikapeale jätavad need halvemad ajad – ning neid põhjustavad olukorrad ja asjaolud – oma jälje. Pettumuste, arusaamatuste ja vigade kuhjumine hakkab lähedust hävitama. Varasemate emotsionaalsete lahingute šrapnellikillud on meest või naist nii sügavalt haavanud, et nad ei suuda igapäevastest asjadestki rääkida, kõnelemata siis veel uue armastuse keele omandamisest.
Kui armastuse patareid on tühjad, hakkavad põlgus ja viha maad võtma. Siis on juba küsimus selles, kuidas ületada ühiselt loodud miiniväljad?
Kuidas üle saada aastaid kestnud inetutest sõnavahetustest, halbadest valikutest, lahendamata probleemidest ja vaikivast põlgusest – kuidas sellest kõigest omavahel rääkida?
See on valiku küsimus.
Nagu oli valik ka iga raske situatsiooni kujundamine: kriitiliste sõnade ütlemine oli valik; emotsioonide võimutseda laskmine oli valik; muude prioriteetide eelistamine suhtele oli valik. Nii on ka armastus valik.
Õiged sõnad
Ütleme, et sa oled teinud valikuid, mille üle sa uhke ei ole, kuid mis otsustamise ajal tundusid õiged. Ütleme, et need valikud mõjutavad nüüd su suhet. Mida teha ja kuidas sellest rääkida?
Esiteks pead sa aru saama, et sa ei pea ikka ja jälle samu valikuid tegema. Sa võid valida midagi muud, midagi, mis on su abielule kasulikum.
Teiseks, võta julgus kokku ja ütle oma naisele: “Palun anna mulle andeks. Ma tean, et olen sulle haiget teinud, aga ma tahaksin, et tulevik oleks teistsugune. Ma tahan armastada sind keeles, mida sa mõistad. Ma tahaks osata su vajadustele vastata.”
Olen näinud lugematul hulgal abielusid, mis on pääsenud lahutusest tänu sellele, et inimesed valivad armastuse.
Armastus ei kustuta minevikku, aga võib muuta tulevikku. Kui hakkame väljendama armastust oma naise esmases armastuse keeles, loome emotsionaalse atmosfääri, milles on võimalik varasemaid konflikte ja vigu klaarida.
Kuhu kadus armastus?
Brent istus mu kabinetis morni ja näiliselt tundetuna. Ta ei tulnud minu juurde vabatahtlikult, vaid oma naise Becky palvel, kes oli nädal varem istunud samas toolis ja lahinal nutnud.
Nutuhoogude vahel rääkis naine, et Brent olevat öelnud, et ta ei armasta teda enam ja jätab ta maha. Naine oli meeleheitel.
Ennast kogunud, ütles naine: “Me mõlemad oleme viimased kaks-kolm aastat täielikult oma karjäärile pühendunud. Ma sain aru küll, et me ei pühenda teineteisele enam sama palju aega kui varem, aga ma arvasin, et me tegutseme ühise eesmärgi nimel. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta on alati nii lahke ja hooliv inimene olnud. Ta on meie lastele nii hea isa. Kuidas ta meiega midagi sellist küll teha võib?”
Ma kuulasin, kuidas ta kirjeldas nende ühiseid 12 aastat. Olin samasugust juttu juba palju kordi kuulnud. Neil oli põnev tutvumise lugu ja nad olid abiellunud väga armununa. Seejärel hakkasid nad üksteisega kohanema ja püüdsid elada oma unistuste elu. Armumine läks üle, aga nad ei õppinud rääkima teineteise armastuse keelt. Viimastel aastatel olid naise armastuse patareid vaid poolenisti täidetud, kuid armastust oli olnud siiski piisavalt, et uskuda, et kõik on korras.
Kuid Brenti armastuse patareid olid täiesti tühjad. Tema ja naise vahel oli suur kontrast. Naine oli siin toolis nutnud, aga mees oli stoiliselt rahulik. Tundus, nagu oleks tema oma pisarad juba nädalaid või kuid tagasi ära nutnud – sisemiselt. Ja Brenti jutt kinnitas mu oletust.
“Ma lihtsalt ei armasta teda enam. Ma pole teda juba enam tükk aega armastanud. Ma ei taha talle haiget teha, aga me pole enam lähedased. Meie suhe on tühi. Ma ei taha temaga koos olla. Ma ei tea, mis juhtus. Ma tahaks, et see oleks teisiti, aga mul lihtsalt pole tema vastu enam tundeid.”
Brent oli oma mõtete ja tunnetega jõudnud sinnamaani, nagu läbi aegade paljud mehed enne teda. Mõttekujund “Ma ei armasta teda enam” on see, mis annab meestele emotsionaalse vabaduse otsida uut armastust. Sama kehtib naiste puhul, kes otsivad endale õigustust.
Kui kaks inimest armuvad
Tundsin Brentile kaasa, sest ma olen sama tundnud – emotsionaalset tühjust, soovi käituda õigesti, mitte haiget teha, kuid samas tajunud emotsionaalset tungi otsida armastust väljastpoolt abielu. Õnneks olin mina juba abielu algusaastatel avastanud, mille poolest erineb armumine “emotsionaalsest vajadusest” olla armastatud. Enamus inimesi meie ühiskonnas ei tee neil kahel vahet.
Armumine on peaaegu instinktiivne, see pole ettekavatsetud. See lihtsalt toimub meiega. Seda saab julgustada või pärssida, kuid see ei teki teadlikust valikust. See ei kesta kaua (reeglina umbes aasta) ning teenib inimkonda paaritumise funktsiooni kaudu nagu loomariikigi.
Alguses armumine rahuldab meie emotsionaalset vajadust armastuse järele. Meil tekib tunne, et keegi hoolib meist, keegi imetleb ja hindab meid. Teadmine, et kellegi jaoks oleme me see õige, et keegi on valmis pühendama oma aega ja energiat ainult meie suhtele, tekitab emotsioonide tulva. Teatud aja on meie emotsionaalne vajadus täidetud. Nagu ka armastuse patareid. Meis tekib tunne, et me suudame maailma vallutada. Miski pole võimatu. Paljud inimesed pole enne oma elus emotsionaalseid patareisid täidetuna tundnud ja see tunne on eufooriline.
Kuid aja jooksul lumm lahtub ja reaalsus hakkab võimust võtma. Kui su naine on õppinud rääkima sinu armastuse keeles, on sinu vajadus armastuse järele jätkuvalt rahuldatud. Kui ta aga ei ole sinu peamist armastuse keelt selgeks saanud, jäävad su armastuse patareid üha tühjemaks ning lõpuks ei tunne sa end enam armastatuna.
Teise vajaduste täitmine on loomulikult iga abikaasa vaba valik. Kui ma õpin rääkima oma naise armastuse keeles ja teen seda sageli, tunneb ta end kestvalt armastatuna. Kui esmane armumise lumm lahtub, siis ta ei tunne sellest isegi puudust, sest tema emotsionaalse armastuse patareid on kogu aeg täis. Kuid kui ma pole tema armastuse keelt ära õppinud – ja keeldun selles rääkimast -, hakkab ta igatsema kadunud armumistunnet, sest tema emotsionaalsed vajadused on rahuldamata. Kui inimene elab mõned aastad tühjade armastuse patareidega, “armub” ta ilmselt kellessegi teisesse ning tsükkel hakkab otsast peale.
Vastamine naise emotsionaalsetele vajadustele on igapäevane valik. Kui ma tean tema peamist armastuse keelt ja õpin selles kõnelema, tajub ta minu armastust ja tunneb end turvaliselt. Kui tema minu jaoks sama teeb, elame mõlemad täidetud armastuse patareidega. Kui meie mõlema emotsionaalsed vajadused on rahuldatud, suuname me oma loomingulise energia küll töösse ja muudesse tegemistesse, kuid meie suhe on jätkuvalt põnev ja arenev.
Kui patareid on tühjad
Vaatasin Brenti tühja pilku ja mõtisklesin, kas ma saan teda aidata. Mu sisetunne ütles, et ta on juba uuesti armunud. Küll aga ei teadnud ma, kas see suhe on alles algusjärgus või täies purjes. Väga harva juhtub, et tühjade armastuse patareidega mehed jätavad oma pere enne, kui see emotsionaalne vajadus kellegi teise poolt vastamist leiab.
Brent oli aus ja tunnistaski, et on juba mitu kuud kellessegi teisesse armunud olnud. Ta oli lootnud, et need tunded lahtuvad ja et nad naisega oma suhted ära klaarivad. Kuid kodune olukord oli hullemaks läinud ja tema armastus teise naise vastu vaid kasvanud. Ta oli jõudnud punkti, kus ta ei kujutanud ette elu ilma oma uue armsamata.
Ma mõistsin Brenti hästi. Ta siiralt ei tahtnud naisele ja lastele haiget teha, aga samas tundis, et väärib armastust. Rääkisin talle, et teine abielu ei jää statistika kohaselt sageli püsima. See oli talle üllatuseks, kuid ta oli veendunud, et tema on erand. Rääkisin talle lahutuse mõjust lastele, kuid ta oli veendunud, et ta on ka lahus elades hea isa oma lastele, ja et nad saavad lahutusega kaasnevast traumast üle. Rääkisin talle käesoleva raamatu teemadest ja selgitasin, mis on erinevus armumise ja sügava emotsionaalse vajaduse vahel olla armastatud. Rääkisin talle viiest armastuse keelest ja veensin teda abielule veel üht võimalust andma.
Temaga rääkides ja talle ratsionaalset infot jagades olin teadlik, et minu faktid konkureerivad armumisest saadava õnnetundega, mis on sama hea kui paukpadrunitega täisautomaadi vastu astuda. Ta tänas mind muretsemast ja palus mul Beckyt aidata, kuna leidis endiselt, et nende abielul pole enam lootust.
Kuu aega hiljem Brent helistas. Ta soovis minuga uuesti rääkida. Sel korral oli ta silmnähtavalt endast väljas. Ta polnud enam see rahulik ja stoiline mees, keda olin kohanud eelmisel korral. Ta armukese tunded olid hakanud lahtuma ja ta oli hakanud Brentis märkama asju, mis talle ei meeldinud. Naine oli hakanud eemale tõmbuma ja see muserdas meest. Tal olid pisarad silmas, kui ta rääkis, kui palju see naine tema jaoks tähendab, ja kui valus on olla tema poolt ära tõugatud.
Kuulasin teda tund aega, kuni ta minult nõu küsis. Ütlesin, et tunnen talle kaasa, mõistan ta valu, ja selgitasin, et ta koges klassikalist kaotusvalu ja et lein ei lahtu üleöö. Ütlesin, et kogetu on samas möödapääsmatu. Meenutasin, et armumine on ajutine kogemus, millele paratamatult järgneb, varem või hiljem, tunnete lahtumine ja reaalsusesse naasmine. Mõnede armumine lahtub enne abiellumist, mõned jõuavad enne abielluda.
Veidi hiljem pakkusin, et ehk on nüüd hea hetk koos naisega pereteraapiasse tulla. Mainisin, et tõeline ja kestev armastus on valik ning et nende abielus on emotsionaalset armastust võimalik taastada, kui nad õpivad teineteise armastuse keeles kõnelema. Ta nõustus.
Üheksa kuud hiljem astusid Brent ja Becky mu kabinetist välja, olles oma abielu justkui uueks loonud. Kui ma kolm aastat hiljem Brenti nägin, rääkis ta oma imelisest abielust ja tänas abi eest rasketel aegadel. Ta ütles, et selle vahepealse suhte katkemine pole talle enam kaks aastat mingit valu tekitanud. Ta naeratas ja ütles: “Mu armastuse patareid pole eales nii täis olnud ja Becky on õnnelikum kui kunagi varem.”
Brentil vedas, et ta koges armumise ebavõrdsust, nagu mina seda nimetan. See tähendab, et kaks inimest ei armu peaaegu kunagi ühel ja samal päeval ning harva juhtub, et nende armastus ühel ja samal hetkel otsa saab. Selleks ei pea ühiskonnateadlane olema, et seda tõde teada. Piisab, kui tunnike kantrimuusikat kuulata. See oli õnnelik juhus, et Brenti armukese tunded lahtusid nii sobival hetkel.
Harjutamine teeb meistriks
Nende üheksa kuu jooksul, mil Brent ja Becky minu juures teraapias käisid, lahendasime ära hulganisti konflikte, mis seni klaarimata olid. Kuid nende abielu taassünni võti peitus selles, et nad selgitasid välja ja õppisid selgeks teineteise armastuse keele.
“Aga kui minu abikaasa armastuse keel on midagi sellist, mis minul loomulikult välja ei kuku?”
Seda küsitakse seminaride käigus väga sageli. Minu vastus on: “No ja mis siis?”
Minu naise armastuse keel on teenimise keel. Üks, mida ma tema heaks regulaarselt teen, on põrandate tolmuimejaga tõmbamine. Kas sa arvad, et see on mulle midagi väga loomuomast või et ma teen seda meeleldi? Ema sundis mind seda tegema. Kogu alg ja keskkooli aja. Ma ei saanud ühelgi laupäeval enne palli minna mängima, kui kogu maja tolmuimejaga üle polnud tõmmatud. Toona kinnitasin ma endale: “Kui ma siit välja pääsen, siis üks on kindel: ma ei tõmba tolmuimejaga enam mitte iial mitte üht põrandat. Selleks võtan ma endale naise.”
Kuid nüüd tõmban ma tolmuimejaga meie kodu ja teen seda regulaarselt. Ja ma teen seda vaid ühel põhjusel – armastusest. Ma ei teeks seda ühegi rahasumma eest, aga armastuse nimel olen ma valmis seda tegema. Asi on selles, et kui miski on sulle raske, siis seda suurem armastuse väljendus selle tegemine on. Mu naine teab, et kui ma tolmuimejaga põrandaid puhastan, on see siiras, puhas armastus ja ta hindab seda vääriliselt!
Mõni võib-olla ütleb: “Aga, doktor Chapman, see koristamine on ju lihtne asi. Minu naise armastuse keel on puudutused. Aga mina ei ole puudutaja. Ma pole kunagi oma vanemaid kallistamasnäinud. See pole mulle omane. Minul pole ju mingit nii lihtsat lahendust.”
Kas sul käed on? Kas sa saad nendega emmata? Nüüd kujuta ette, et su naine on su käte vahel ja sa tõmbad teda enda poole. Ma vean kihla, et kui sa oled oma naist kolm tuhat korda kallistanud, tunned sa end kallistades väga hästi.
Samas meie enda mugavustunne pole see esmane tähtis asi. Me räägime praegu armastusest ja armastus on midagi, mida sa teed teise inimese, mitte enda jaoks. Enamus meist teeb igapäevaselt asju, mis pole meile “loomuomased”. Paljude jaoks kuulub sinna nimekirja ka hommikune voodist välja tulemine. Me ei taha vara tõusta, aga me siiski tuleme teki alt välja. Miks? Sest me usume, et meil on päeva jooksul midagi olulist teha. Ning reeglina tunneme õhtu saabudes hommikuse tõusmise järel tehtud asjadest rõõmu. Emotsioonidele eelnevad teod.
Sama kehtib armastuse kohta. Kui sa oled teada saanud, milline on su naise esmane armastuse keel, siis hakka selles keeles rääkima, on see sulle omane või ei. Sa ei tunne seda tehes kohe sooja õnnetunnet, aga sellest pole lugu. Sa teed seda tema heaks. Sa tahad rahuldada oma naise emotsionaalseid vajadusi ja seepärast püüad sa rääkida talle arusaadavas keeles. Tänu sellele on tema armastuse patareid täis ning suure tõenäosusega vastab ta sulle samaga – ja sina tunned end õnnelikuna ja sinu patareid täituvad.
Armastus on valik. Ja mõlemad võivad täna selle valiku teha.
Allikas: Alkeemia lugemisnurk | Millist armastuse keelt räägid sina?
Nõuanded meestele: õpi oma naisega rääkima kvaliteetaja keeles
Jälgi mehe tegusid | 11 viisi, kuidas mehed oma armastust näitavad
Lase oma ellu armastus | Kuidas leida seda “õiget”?
Nõuanded naistele, kes soovivad enda kõrvale valgustunud ja teadvustunud meest
