Mitmed meie elu muutvad kohtumised on jätnud meie sisse oma valujälje. Need õppetunnid olid kahe maailma kokkupõrke kohad, mis muutsid energiate hulka, vähemaks võttes peatasid meie hoogu, juurde andes lükkasid meid liikvele ja selle protsessi käigus tundsime end mõjutatuna nii, et täna mäletame seda hetke negatiivse tundega. Raske on tunnustada ja mõelda tänulikkusega inimese peale, kes tegi meile haiget. Keeruline on mõista, et teine inimene on olnud meile õpetaja ja tema ülesandeks oli meile vaid teed näidata. Miks me ei taha tunnistada, et teised inimesed on olnud meile olulised õpetajad, kelle toeta ei oleks me jõudnud siia, kus oleme? Miks on neid keeruline tänada, kuigi nad on oma osa meie teekonnale andnud?
Ausalt öeldes ja tõtt tunnistades teame neid hetki, kus meie teerada muutis suunda või läksime liikvele, kui teise inimese poolt tehtud tõuge muutis meie elu. Alati ei olnud meie reaktsioon ja tunded positiivsed, kuid enda sees me teame, et just see koht oli oluline, just selle inimese toetusel tehtud samm viis meid arengus edasi.Õpetaja aeg ja koht olid küll minevikus, kuid meie kanname mossitades seda olevikus kaasas, kuigi ammu oleks aeg sel minna lasta, sest meie ühine hetk on möödas ning täna siin ja praegu oskame ilma nende toe ja tõuketa edasi minna. Me ei ole valmis õpetajast tänamisega lahti laskma, kui meid hoiab kinni selle hetke emotsioon.
