Jahupeade ühiskond
Raamatus “Jahupea” toob neuroloog dr David Perlmutter välja hulga uuringuid ja selgitusi selle kohta, miks üha suurem osa rahvastikust on peale rasvavabale dieedile minekut muutunud paksuks ja uimaseks. Neuroloog tõdeb, et me ootame arstidelt, teadlastelt ja muudelt ekspertidelt läbinäritud soovitusi selleks, et terve püsida. 20. sajand on kahtlemata olnud selles valdkonnas tormiline muutuste aeg, eriti mis puudutab ülitähtsaid avastusi selle kohta, mis teeb meid haigeks ja haigustele vastuvõtlikuks. Samal ajal on rahvastikku üha lihtsam petta.
Dr David Perlmutter kirjutab, et ajast, mil me toitumisele teaduslikult lähenema hakkasime, on iroonilisel kombel inimeste terviseseisund halvenenud. “Teadlikud valikud rajanevad lühinägelikel toitumisteooriatel, kus ei võeta arvesse, millist teed pidi on inimkond tänapäeva jõudnud. Ei tasu unustada ka ärihuvisid,” märgib ta. Me armastame rasvast toitu põhjusega – meie aju armastab ja vajab seda. Viimastel kümnenditel on rasv aga kuulutatud saatanlikuks. Pole vale, et teatud tüüpi rasva saab seostada terviseprobleemide tekkega. Imelist tervenemist ja heaolu ei tasu oodata tööstuslikult modifitseeritud rasvast ja õlidest. Teaduslikult on küllaldaselt tõestatud ja rõhutatud, et transrasvad on mürgised ja seotud paljude krooniliste haigustega. Selle kõige juures jäetakse aga ütlemata, et inimese organism vajab hädasti häid rasvu. Nendest rasvadest üks on samuti saatanlikuks tunnistatud kolesterool.
“Huvitaval kombel ei vaja inimene praktiliselt üldse süsivesikuid, vaid saab läbi ajada minimaalse süsivesikukogusega, mida võib vastavalt vajadusele sünteesida maks. Kuid me ei pea pikalt vastu rasvata,” kirjutab Perlmutter “Jahupeas”. Meil ei lähe hästi külluslike süsivesikute kogustega isegi kui need ei sisalda gluteeni, on täisteratooted ja rikkad kiudainete poolest. Paljud arvavad et rasva söömine on sama, mis paks olemine, kuid tegelikult pole rasvumisel ja selle ainevahetuslikel tagajärgedel peaaegu midagi pistmist rasva toiduks tarbimisega. Sama kehtib kolesterooli kohta: “Kõrge kolesteroolisisaldusega toidu söömine ei mõjuta meie tegelikku kolesteroolitaset ja väidetav seos kõrgete kolesteroolinäitajate ja suure südamehaiguste riski vahel on täielik eksiarvamus. Rasv, mitte süsivesikud, on inimese ainevahetuse jaoks sobivaim kütus ning on olnud seda inimkonna evolutsiooni vältel. Viimased kaks miljonit aastat kestnud rasvarohke dieet muutus alles põllumajanduse tulekuga umbes 10 000 aastat tagasi, mis tõi lauale palju süsivesikuid. Meil on endiselt küttide-korilaste genotüüp, mis käitub säästlikult, muutes meid paksuks külluse aegadel.” Vähegi märgatav genotüübi muutus, mis lubaks meil kohaneda uue toidulauaga ja anda võimaluse “säästmisgeenidel” öelda ei käskudele rasva talletada, võtab aega 40-70 000 aastat.
Neuroloog kirjutab, et kuigi niinimetatud “lipiidide hüpotees” pärineb juba 19.sajandi keskpaigast, ei hakanud teadlased rasvarohket dieeti seostama “rasvast ummistunud” arteritega enne 20. sajandi keskpaika, kui südame isheemiatõvest tingitud surmade arv hakkas kasvama. Vastavalt hüpoteesile tõstab küllastunud rasv vere kolesteroolitaset, mistõttu kolesterool ja muud rasvad ladestuvad naastudena arterites. Selle teooria tõestuseks tõi Ancel Keys (rahva tervise uurija Minnesota ülikoolist) välja peaaegu sirgjoonelise suhkur) põhjustavad veresuhkru kiire tõusu ja sellel on negatiivne mõju ajule, mis omakorda käivitab põletikutsükli. Neuroloog selgitas, et teaduslikud põhjused on organismis leiduvates neuromediaatorites ehk virgatsainetes, mis on peamised meeleolu ja ajutegevuse regulaatorid. Kui veresuhkur tõuseb, jääb kohe virgatsaineid (serotoniini, adrenaliini, noradrenaliini, GABA-d ehk gamma-aminovõihape, dopamiini) vähemaks. Samal ajal kasutatakse ära B grupi vitamiinid, mida on vaja nendesamade virgatsainete sünteesis ja veel lugematu muu funktsiooni jaoks, ning väheneb magneesiumisisaldus, mis mõjub halvasti nii maksale kui ka närvisüsteemile.
Lisaks vallandub reaktsioon nimega glükosüleerimine. Lihtsustatult öeldes on tegemist bioloogilise protsessiga, milles glükoos, valgud ja teatud rasvad kleepuvad kokku ja muudavad koed ja rakud (isegi ajus) jäigaks ja paindumatuks. Suhkrumolekulid ja aju valgud moodustavad uusi üliohtlikke struktuure, mis mõjutavad rohkem kui ükski muu tegur aju degeneratsiooni ja funktsioneerimist. Aju on glükoosi vallapäästetud glükeerimise suhtes ülitundlik ning selle teeb veelgi hullemaks kui tugev antigeen nagu gluteen kiirendab kahjustuste teket, hoiatas dr David Perlmutter. 1994. aastal Varjatud suhkrusõltuvuse küüsis: 8 põhjust, miks valge suhkur menüüst välja jätta
11 tõhusat nippi, kuidas võidelda pideva magusaisuga
Suhkur – energiaallikas ja energiakriisi põhjustaja
Suhkruvaba elu eksperiment: kuu aega suhkruta ja sõltuvus on murtud!
