Emmi, Mõmmi ja sõprus
Oli laupäev. Õues sadas laia pehmet lund. Kogu maa oli paksu lumevaibaga kaetud ja õuest kostis lumes müttavate laste kilkeid. Nii nagu sügis, kevad ja suvi meeldis Emmile väga ka talv. Iga aastaaeg pakkus midagi head ja ilusat. Talv oli mõnus just seepärast, et lumega sai teha palju vahvaid asju. Praegugi seisis nende akna all ilmatu suur lumememm, mille Emmi oli teinud issi ja emme abiga. Emmile meeldis ka lumesõda mängida, kelgutada ja lumeingleid teha.
“Emmi, pane ruttu riidesse, me läheme suure mäe peale kelgutama!” hüüdis emme. Emmi oli nii rõõmus, pani ruttu selge paksu kombeka, kaela salli, pähe mõnusa karvase mütsi, kätte vanaema kootud labakindad ja jalga soojad saapad. Tema oli nüüd täitsa valmis, et kelgutama minna. Muidugi ei kavatsenud ta oma Mõmmit maha unustada ning võttis teda just parasjagu sülle, kui emme ütles: “Ma arvan, et sa võiksid Mõmmi koju jätta. Mõmmi saab seal lume sees märjaks ja viimaks hakkab tal veel külm ka. Las ta ootab sind siin kodus.”
Emmi aga teadis, et kelgutamine on koos Mõmmiga hulga lõbusam. Ta teadis sedagi, et hakkab Mõmmit igatsema isegi siis, kui ta on eemal vaid natuke aega. Seega oli ta kindel, et tahab siiski Mõmmi kaasa võtta ja palus emmet: “Palun luba Mõmmi kaasa võtta. Ma hoian teda enda süles ja ta ei saa märjaks. Ja külm tal ka ei hakka, vaata, kui paks karv tal on.”
Emme mõtles hetke ja lubas siis lapsel oma kaisukaru kaasa võtta tingimusel, et ta hoiab teda ilusti ega tee mustaks. Emmi oli nõus ja jooksis Mõmmiga õue. Issi oli juba jõudnud garaažist välja tuua ilusa kollase kelgu, pühkis selle puhtaks ning Emmi saigi kelgule istuda, Mõmmi süles. Sõit suure mäe poole võiski alata.
Emmile meeldis väga, kuidas issi teda kelguga vedas. Vahel issi lausa jooksis ja tegi igasuguseid sinka-vonka liigutusi. See pakkus Emmile tõelist nalja, sest ta pidi siis kelgust kõvasti kinni hoidma, et maha ei kukuks. Lisaks oli nii mõnus kuulata, kuidas lumi issi jalgade ja kelgu all krudiseb.
Mäe peal oli palju lapsi, kes kõik oma kelkudega alla kihutasid. Mõni lendas uperkuuti lumehange ja nägi siis välja nagu lumememm. Teised kihutasid üksteise võidu, et vaadata, kes pikema liu teeb. Kolmandad olid meisterdanud isegi suured hüpekad, üle mille sõites kelguga kõrgele õhku lendasid ja siis taas lumele maandusid. Laste naerukilkeid ja kisa oli terve mägi täis. Emmi ei jõudnud enam oodata, millal ka tema saab oma kelguga mäest alla lasta. Kuna ta oli juba suur tüdruk, võis ta nüüd mäest alla lasta üksi, enne tegi ta seda ikka issi süles istudes. Emmi võttis kelgu, jooksis üles mäe otsa, istus kelgule ja võttis Mõmmi sülle. Issi lükkas kelgule suure hoo sisse ja Emmi kihutaski mäest alla, kuni peatus otse emme jalge ees. See oli nii lõbus! Seejärel võttis Emmi kelgu, jooksis taas mäe otsa ja istus kelgule. Issi lükkas suure hoo sisse ja Emmi vuhises mäest alla. Ja nii mitu korda. Ühe kelgusõidu ajal läks kelk äkki ümber ja Emmi potsatas suurde lumehange. Haiget ta ei saanud, sest lumi on ju pehme. See oli hoopis ilmatu naljakas. Emmi pani kelgu uuesti õigesti, istus peale ning jätkas mäest allalaskmist, kuni jõudis emmeni. Siis jooksis uuesti mäest üles, istus kelgule ning ootas, et issi hoo sisse lükkaks. Issi aga ütles: “Väga tubli, et sa Mõmmi emme kätte jätsid. Nii suure kelgutamisega võibki ta sul ära kaduda.”
Issi hakkas just hoogu lükkama, kui Emmi pani käed maha, et pidurdada, ning lausus: “Ma ei jätnud Mõmmit emme kätte! Mõmmi oli ju kelgu peal! Kus ta nüüd on?!”
Issi sai aru, et arvatavasti kukkus ka Mõmmi kelgu pealt maha, kui Emmi uperkuuti käis. Lapsel oli aga nii suur tuhin sees, et ta ei pannud seda sel hetkel tähelegi. Emmi jooksis kohe mäest alla sinna kohta, kus ta oli kukkunud, ja otsis Mõmmit igalt poolt. Mõmmit ei paistnud enam kuskil. Emme ja issi aitasid otsida ning küsisid isegi mõne lapse käest, kas nad on ehk leidnud ühe kaisukaru. Keegi ei olnud teda leidnud.
“Lund on nii palju, et Mõmmi võib kuskil lume all peidus olla ja meil on nii väga raske teda üles leida. Ja lapsi on ka palju, võib-olla keegi siiski leidis ta ja võttis endale, kuna ei raatsinud teda siia maha jätta,” arvas emme.
Kuigi vanemad olid kindlad, et ega nad Mõmmit siit enam leia, otsisid nad Emmi meeleheaks natuke siiski veel. Hakkas juba pimedaks minema ja nüüd ei näinudki enam otsida. Emmil ei jäänud muud üle kui leppida sellega, et nad ei leia Mõmmit. Koduteel nuttis Emmi lohutamatult.
Õhtul magama minnes oli tüdruk ikka veel väga kurb. Ta ei suutnud leppida sellega, et tema armas ja kõige kallim Mõmmi, kellest ta nii väga hoolis ja keda ta igatses, on kadunud. Kellega ta nüüd mängib, kelle eest hoolitseb, keda kallistab, keda kaissu võtab, kellega lasteaeda läheb? Need mõtted ei andnud talle rahu. Ta tahtis vaid oma Mõmmit!
Lõpuks jäi Emmi issi ja emme paitamise peale magama, sest ta oli väga väsinud. Emme ja issi otsustasid, et ostavad Emmile uue kaisukaru, kellest saaks Emmile uus sõber, kellega kõike koos teha ja kellega igal pool käia. Järgmisel päeval tõidki nad poest ühe väga armsa ja pehme kaisukaru, kes oli Mõmmiga päris sarnane. Vanemad lootsid, et see teeb lapse tuju paremaks ja et ta võtab uue sõbra omaks. Emmi oli küll rõõmus, et ta oli uue armsa mänguasja saanud, kuid see ei teinud teda eriti õnnelikuks. Ta küll proovis temaga mängida, tema eest hoolitseda, temaga rääkida, temaga kõike jagada, kuid see polnud see. Uus karu polnud ju Mõmmi! Emmi oli endiselt kurb ja tundus, et kui uus karumõmm teda ei lohuta, siis ei tee seda mitte miski.
Järsku helises telefon. Issi võttis vastu ja ütles: “Ahah, jaa, on. Selge-selge. Ma kohe tulen. Suur tänu teile!” Ta võttis autovõtmed ja läks toast välja. Emmi istus endiselt nukralt oma mängulaua taga ja vaatas tühja tooli, kus tavaliselt istus Mõmmi. Uus kaisukaru oli küll armas ja tore, kuid ta ei asendanud Mõmmit mitte kuidagi. Ühtäkki oli issi kodus tagasi ning astus Emmi juurde, käsi selja taga peidus.
“Arva ära, mis ma sulle tõin! Siin on keegi, kes sinuga väga kohtuda tahab!” ütles issi Emmile, endal kaval ja rõõmus nägu peas.
Emmit see aga ei huvitanud, sest ta teadis, et olgu tal kas või kümme uut kaisulooma ja mänguasja, mitte ükski nendest ei asenda Mõmmit. Issi võttis käe selja tagant välja ning Emmi ei uskunud oma silmi. Mõmmi! See oli tema Mõmmi! Tema üks ja ainus Mõmmi! Ta haaras Mõmmi kõvasti enda kaissu.
“Üks hea tädi helistas ja küsis, kas meil on kadunud üks armas mõmmike. Mina vastasin, et on küll ja sõitsingi siis vaatama, kas see on meie Emmi Mõmmi. Ja tundsin kohe ära, et tõepoolest on!” rääkis issi.
“Oh kui tore!” rõõmustas ka emme. “Mulle meenub alles nüüd, et ma kirjutasin juba ammu Mõmmile telefoninumbri peale. Just sellisteks olukordadeks, et kui ta peaks ära kaduma, siis saab selle leidja meile helistada. Nii tore, et on ausaid ja heatahtlikke inimesi, kes leitud asja omanikule tagastavad! Nii tore, et sa oma Mõmmi tagasi said. Me issiga nägime nüüd, mida Mõmmi sulle tegelikult tähendab. Teil on tõeline sõprus, mida ei asenda ükski teine mänguasi. Nii tore, et me Mõmmi üles leidsime!”
Kõige rõõmsam oli muidugi Emmi, kes emme jutu peale küsis, mida tähendab sõprus.
Issi selgitas: “Sõber on see, keda sa saad usaldada, kellega kõigest rääkida, kellega koos kõike teha. Kui ta pole sinuga, siis sa igatsed teda. Kui te olete sõbrad, siis teie vahel ongi sõprus. Tugev sõprus kestab igavesti ja tõelist sõpra ei asenda mitte keegi teine.”
Emmi sai nüüd aru, mida tõeline sõprus tähendab. Ta ei suutnud oma õnne siiani uskuda ja oli ülimalt tänulik, et Mõmmi tema juurde tagasi saabus. Emmi teadis nüüd, et tõeline sõprus on see, mida ei asenda mitte miski. Tõelist sõpra ei asenda mitte keegi teine. Emmi ja Mõmmi olid tõelised sõbrad.
Kes on sinu tõeline sõber?
Autor: Eleri Ütsmüts
Katkend pärineb kirjastuse hoolivus, igatsus, lähedus, ausus, sõprus ja armastus.
“Emmi ja Mõmmi” on tore raamat väikelastele, kus on sees heatahtlikud ja õpetlikud lood.
