“Kui hakkad oma südant puudutama või lased seda teistel puudutada, saab sulle selgeks, et süda on põhjatu… tohutu, üüratu ja piiritu.” -Pema Chödrön
Kuna just Eckhart Tolle sõnad olid mulle andnud ajendi uurida südames peituvat väge, olin ma temaga kohtumise ja vestlemise eel iseäranis elevil. Tahtsin kuulda ka lugu Tolle enda äratavast kogemusest noore teadusuuringute assistendina Cambridge’i ülikoolis. Tolle rääkis mulle oma kodus Vancouveris Kanadas, kuidas ta oli kahekümnendates eluaastates hädas ärevushäirete ja enesetapumõtetega. Maailm tundus talle külma ja vaenuliku paigana ning ta jõudis eluga sellisesse punkti, kus tundis, et tahaks maailmast lahkuda pigem varem kui hiljem. Ühel õhtul olid valu, ärevus ja hirm hullemad kui kunagi varem ning Tolle mõtles, et ei suuda enam kuidagi endaga edasi elada. Ühtäkki turgatas talle pähe teistsugune mõte: “Kui ma endaga elada ei suuda, siis peab minus olema kaks ennast: “mina” ja see “ise”, kellega “mina” koos elada ei suuda.” Ja ta mõistis, et võib-olla on vaid üks neist kahest minast ehtne. See taipamine rabas Tollet niivõrd, et sel hetkel ei suutnud ta enam millelegi mõelda. Kuigi ta oli teadvusel, ei suutnud tema mõistus moodustada ühtainustki mõtet; esimest korda elus oli ta mõistuse töö täielikult seiskunud. Ta tahtis kergendusest hingata, aga enne kui ta seda teha sai, tundis ta äkitselt, kuidas ta kistakse energiapöörisesse, ning tema keha hakkas ohjeldamatult värisema. Tolle kartis iseennast kaotada, seega hoidis ta meeleheitlikult kinni kõigest sellest, milleks ta end pidas: Ulrich Leonard Tolle, teadustööde assistent, sakslane, mees, inimene…
Kuid tal ei jäänud üle muud kui sellele energiatuhinale järele anda. Kui ta seda tegi, kuulis ta enda rinnus häält, mis ütles talle, et ta energiale vastu ei hakkaks – ja ühtäkki ei kartnudki ta enam. Tolle ei mäleta, mis edasi juhtus, aga järgmisel hommikul teadvusele tulles tundis ta end teisiti. Temas valitses rahu. Ja teda ümbritsev maailm näis samuti olevat muutunud. See ei tundunud talle enam vaenuliku, vaid kauni paigana. Tolle läks linna jalutama ja vaatas täieliku imestusega end kõikjal ümbritsevat ilu. Talle tundus, nagu oleks ta mingil tähtsal moel uuesti sündinud.
Alles hiljem mõistis ta, mis temaga oli sel päeval juhtunud. Tema kannatuste jõuline surve oli sel õhtul muutunud niivõrd tugevaks, et tema teadvus oli sunnitud end vabastama selle õnnetu ja kartliku “ise” käest. Tolle sõnul oli talle tundunud, nagu kogu ta minevik olnuks ühtäkki kustutatud ja tulevik muutunuks ebatähtsaks. Luges vaid see, mis oli praegu olevikus. Ja selles võimsas siin-ja-praegu maailmas oli kõik hästi.
“Ükskõik kus sa ka poleks, ole seal tervenisti. Kui sinu siin-ja-praegu tundub sulle talumatu ning muudab sind õnnetuks, siis on sul kolm valikut: eemalda end sellest olukorrast, muuda seda olukorda või võta see täielikult omaks. Kui tahad oma elu eest vastutust võtta, pead sa valima ühe neist kolmest võimalusest ja seda tegema kohe praegu. Seejärel pead sa omaks võtma ka kõik tagajärjed.”- Eckhart Tolle, The Power of Now
Tolle mõistis tänu oma uuele teadvuse seisundile, et pidi olema vaid tema ise. Tema tõeline eesmärk oligi olevikus elamine. Tolle sõnul on kõik inimesed võimelised seda teadvuse tasandit saavutama, praeguses hetkes elama ning keha ja hinge kokku viima üheks teadvuseks, kui lülitada enda jaoks välja oma mõtete müra. Seejärel oleksime võimelised looma ühenduse oma südamega, mis on meie tõelise ja tähtsaima olemuse vahendaja.
Kui koondad oma teadlikkuse südamele ja kuulad oma südame häält, saavutadki mõistmise selle kohta, kes sa päriselt oled. Oled midagi enamat kui ütlevad sinu nimi, rahvus, elukutse või mis tahes muu iseloomustus. Isegi kui sa võtad endale teise nime, muudad rahvust või vahetad töökohta, jääd sa sellest hoolimata endaks.
Oled ka midagi enamat kui sinu isiksus, olenemata sellest, kas oled helde või võistlushimuline, optimistlik või fatalistlik. Oled ka midagi enamat kui sinu füüsiline keha. Kui oled tõsiselt vigastada saanud, võid sa küll mingil moel muutuda, aga oled sisuliselt ikkagi sama inimene.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Babtist de Pape´i raamatust “Südame vägi”
