Spirituaalseks inimeseks saamise esimeseks alustoeks on aus perekond, teeskluseta ja liialdusteta religioosne praktika, mõistlikult elatud ja väljendatud usk ning võime küsimustele ja kahtlustele vastata või need ka ausalt nii jätta.
Mõnes Euroopa riigis on täheldatavad arengud, mis nii mõndagi üllatavad: seal rajatakse koolituskeskustesse, õppehoonetesse, ravikeskustesse ja ka mujale kasvaval määral nn meditatsiooniruume. Näib, et kaasaja inimene vajab vaikust, ta tahab välja astuda argipäeva mürast, töörutiinist, meelelahutuse vaimuvaesusest, mis teda kui tahtejõuetut, kellel pole oma mina, siia ja sinna tõukavad. Ta tahab enda sisse vaadata ja kuidagi iseendani jõuda, justnagu oleks ta ennast kaotanud …
Sellised meditatsiooniruumid on tavaliselt konfessioonivabad, omamata selget seotust ühegi suure kirikuga.
