Ameerika kliinilise psühholoogi dr Richard A. Warshaki lahkel loal tahan siinkohal tutvustada tema 2014. aastal avaldatud artiklit* , millesse on oma panuse andnud ning kirjutatut ametlikult tunnustanud 110 mainekat psühholoogi üle maailma, sealhulgas ka Soomest ja Rootsist. See on värskeim ja ulatuslikuim metauuring kirgikütvas valdkonnas nagu lahutusjärgse elukorralduse lühi- ja pikaajaline mõju lapse arengule, keskendudes kahele küsimusele:
1. Kas alla nelja-aastased lapsed peaksid jääma pärast lahutust ühe vanema ehk siis põhihooldaja juurde või on lastele parem, kui nende vanemad lepivad kokku jagatud vanemluses ning laps veedab oma elu mõlema vanemaga eraldi?
2. Kas alla nelja-aastased lapsed peaksid igal ööl magama ühes kodus või võiksid nad ööbida mõlema vanema kodus ning millised tagajärjed kummalgi variandil lapsele on?
111 teadlase konsensuslik soovitus vanematele ja spetsialistidele, kes saavad mõjutada lapse lahutusjärgset elukorraldust, kõlab järgmiselt: olukorras, kus teine vanem pole vägivaldne, vastutustundetu või muul moel ebaadekvaatne ja on lapsega eelnevalt kiindunult seotud, on lapse huvides veeta aega mõlema vanemaga. Kui just mitte 50% ajast, siis vastavalt võimalustele ei tohiks teise vanemaga veeta vähem kui 35% ajast. Aga mida võrdsem on ajajaotus, seda parem on see lapse psühholoogilisele arengule ja tema turvatundele.
Eks me kõik ole kuulnud ütlust: „Last ei tohi solgutada kahe kodu vahel. Lapsel peab olema üks kodu!“ Kuis siis need teadlased nüüd niimoodi? „Ikka üks kodu on lahutusjärgselt lapse turvatunde ja stabiilsuse garantii!“ tõmbuvad nii mõnelgi praegu sõrmed rusikasse. Vaatame, kuidas teadlased seda põhjendavad.
Kiindumussuhe ehk lapse arengu vundament
Veel hiljaaegu määrati lapse hooldusõigus tihti ühele vanemale (enamasti emale* ), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele tema arvates parem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka teise vanemaga (enamasti siis isaga), tekib lapsel segadus ja ärevus, mis vähendab lapse turvatunnet elu suhtes. See väide baseerus usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks primaarne kiindumussuhe ja see moodustub emaga. Kiindumussuhe tagab aga arenguks vajaliku turvatunde ja stabiilsuse. Emast eemal olles hakkab laps ema igatsema. Esineb ka uskumusi, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast pikk eemal viibimine isa juures võib selle asemel, et kasu tuua mõlema vanemaga kõrgkvaliteetse suhte näol, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.
Kõige pädevam argument ühe kodu poolt on kindlasti see, et nii on vähemalt üks vanem täielikult informeeritud lapse igapäevastest sündmustest ja tunnetest ning saab pakkuda seeläbi stabiilset kasvukeskkonda.
Teiseks, lapsel on kiindumussuhe ka oma koduga ja seal olevate asjadega. Kodust pikemalt eemal olles (näiteks vanavanemate juures või laagris) tekib lapsel igatsus mitte ainult vanemate, vaid ka oma kodu ja asjade järele.
Vaid ühe kiindumussuhte eksisteerimine on tänaseks päevaks ümber lükatud. Lapsel võib tekkida oma väikelapseeas mitu kiindumussuhet. Tegelikkuses peavad psühholoogid mitme kiindumussuhte olemasolu lausa õnnistuseks. „Kiindumussuhetel puudub hierarhia, et ema on tähtsam, primaarsem ja isa tähtsuselt järgmine, sekundaarne. Ema ja isa on samatähtsad, nad on lihtsalt väga erinevad“, väidab samas uuringus kiindumussuhete uurija Everett Waters.
Tegelikkuses on ju see, et ema on esmahooldajana lapse tähtsaim kiindumussuhe, konkreetse perekonna elukorralduse tagajärg, mis omakorda tuleneb ühiskondlikust normist: emad laste juurde ja isad tööle raha teenima. Mõnikord ei julge isa väikesele lapsele läheneda, kuna tema elukogemuses pole mehed stereotüüpselt väikelastega seotud ning nad arvavad, et kui laps nutab, tähendab see alati ja üheselt, et laps tahab ema, mitte et laps tahab sülle, süüa või tähelepanu ning isa võib seda samamoodi lapsele pakkuda.
Ja eluline paratamatus on ka selline, kus mõnikord ema ei lasegi isa lapsele ligi just sellesama stereotüüpse loogika kohaselt, kus ema on parim hooldaja ning isa teeb beebi katki. Kanaemana tiirutab naine ainuisikuliselt oma tibu ümber. Keegi pole ju nii hea ja kompetentne kui tema ise. Jah, rinnad on tõepoolest ainult emal ning sümbiootiline suhe, mis järgneb üsasisesele üheksale kuule, tekib beebil loomulikult oma emaga. Aga ühel hetkel peaks ema kõrvale mahtuma ka isa.
Seesama metauuring sõnastab üheselt, et vanemaks olemist õpitakse just praktikas. Kiindumussuhe isa ja lapse vahel saab tekkida ainult siis, kui isa paneb ka reaalselt „käed külge“: hoiab last süles, paneb teda magama, mängib ja suhtleb temaga, lohutab ja rahustab, kui vaja. Kui naine seda ei soodusta, leiavad paljud mehed vabanduse: „Seda lapsehoidmisvärki ma ei oska, lapse nutt teeb mind täiesti abituks, naine on selle jaoks loodud ja ma lähen teen parem midagi asjalikku, keeran mõned kruvid kuskil kinni. Las see laps kasvab suuremaks, küll ma siis osalen selles protsessis.“ Seega kiindumussuhe isa ja lapse vahel tekib ainult siis, kui isa tahab ja ema laseb. Mida varem isa sellega alustab, seda parem.
Need isad, kes ise kodus lapsehoolduspuhkusel viibivad ning kelle naised käivad tööl, kinnitavad praktikas kogemuse saamise ja ka tugeva kiindumussuhte tekkimise väidet tulihingeliselt. Isad saavad selles vallas olla täpselt sama head kui emad. Jah, rinnaga toita, mis beebisid rahustab, isa tõepoolest ei saa, kõike muud aga küll.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust „Kärgpere käsiraamat“.
