Inimene saab suure osa eluks vajalikust infost silmade abil, kuid ka teised meeled on vajalikud.
Tavapäraselt kuuleme helisid, tunneme lõhnu ja tajume kompides esemete pinda.
Kuid mõned inimesed näevad helisid värviliselt või tunnevad nende maitseid. Sellist aistingute kokkusulamist nimetavad psühholoogid sünesteesiaks.
Sünesteesia esineb imikutel, sest nende aju kasvab väga kiiresti. Mõnel inimesel säilib see seni teadmata põhjustel elu lõpuni.
Omavahel võivad kombineeruda kõik meeled. Siiski on kõige rohkem levinud niinimetatud värviline kuulmine, mille puhul helid seostuvad kindlate värvide ja mustritega. Samuti võib inimene värvusi nähes kuulda heli oma sisekõrvas.
Oxfordi ülikooli neuroteadlase Devin Terhune sõnul oli kõige lihtsam sünesteesia teket kirjeldada närvirakkude abil.
Kui inimene tunneb näiteks muusika kuulmise ajal lõhnu, on tema haistmisega seotud närvirakud vastuvõtlikumad kui tavaliselt ja tekitavad tugeva tajuaistingu.
Selgituse testimiseks mõjutas Terhune aju nägemispiirkonda magnetiga.
Tema katsealusteks oli kuus inimest, kes nägid numbreid ja tähti värviliselt. Kontrollrühmas oli kuus inimest, kes polnud kunagi sünesteesiat kogenud. Katseisikute ajukoore nägemispiirkonda stimuleeriti seni, kuni inimesed nägid valgussähvatust.
Terhune arvestas, et kui sünesteetide närvirakud erutuvad kergesti, peaksid nad vajama tunduvalt vähem stimuleerimist. Oletus osutuski õigeks. Sünesteedid vajasid mõjutamist ligi kolm korda vähem kui kontrollgrupi liikmed.
“Teooria sünesteesiast kui kindla ajupiirkonna kergesti ärrituvusest on uudne,” selgitas Terhune. “Samas klapib see hästi seni levinud vaatenurgaga, et sünesteesia puhul on omavahel ühenduses väga erinevad ajupiirkonnad. Kergesti ärrituvad närvirakud võivadki neid ühendusi tekitada,” lisas ta.
Katse teises osas stimuleeris Terhune aju elektriga, et sünesteetikute värvinägemist suurendada või vähendada. Uurija sõnul elab suur osa sünesteetikutest rahulikult oma igapäevaelu ning ei vaja ravi. Kuid sünesteesia tundmaõppimine aitab leida raviviise hallutsinatsioonide all kannatajate ning ajutrauma üle elanud inimeste aitamiseks.
Ka uuritakse aju stimuleerimist üha rohkem. Nii suutsid Oxfordi neurobioloogid mõnda aega tagasi parandada täiskasvanute matemaatilisi võimeid . Stimuleerimine vabastas aineid, mis aitasid ajul õppida ning parandasid mälu. Selline mõju kestis umbes pool aastat.
Neuroteadlased peavad selliseid võimalusi väga põnevaks, kuid hoiatavad, et sarnaseid katseid ei saa teha kodustes tingimustes. Loomulikult saab sel kombel võimendada ainult olemasolevaid andeid ning oskusi.
Kehva ruumitajuga inimest ei saa muuta arhitektiks ega andetut arvutajat panna edukalt teoreeme tõestama.
Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
Artikli autor Piret Pappel, www.novaator.ee
