Igal aastal korraldatakse Eestis diabeedi kampaaniaid, kus kutsutakse rahvast üles mõõtma oma veresuhkrut ning spetsialistid räägivad lähemalt sellest haigusest. Tavaliselt rõhutatakse kahte momenti: inimene peab mõtlema oma söömisele ja liikumisele. See soovitus jääb minu arvates liiga üldsõnaliseks. Söömisest ja liikumisest räägitakse ju iga päev ja igal pool. Hiljuti, 30.04.2018 ilmus artikkel Delfis, kus kooliõed olid mures kooliealiste diabeedikute kiire kasvu pärast. Samas nenditakse, et sellele ei osata seletust anda. Kirjeldaksin oma kogemust diabeediga.
Üld-tuntud definitsiooni järgi on suhkrutõbi süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetuse häire, mille üheks mõõdetavaks tunnuseks on vere tavalisest kõrgem glükoosisisaldus. Iseloomulik on pidev janu, suurenenud uriinikogus, ülemäärane söögiisu, eelistus magusatele toiduainetele. Järgmised sümptomid on üldine jõuetus, vähene libiido, sügelus nahal, neuralgia (närvipõletik) ja jäsemete tuimus.
